Bioloogilisele elule ei sobi mõistus

Jüri Arrak ja Ilmar Vene 2016. aastal. Foto: Erakogu

Minu kirjavahetus Ilmar Venega, kes on saksa filoloog, esseist, tõlkija ning filosoof, sai alguse pea 25 aastat tagasi. Esimeses vastukirjas minule 29. detsembril 1994 esitab Ilmar üllatunult küsimuse: «Kas Teile tõesti meeldib kirjutada kirju? Minu tuttavate hulgas (väga palju neid küll ei kogune) pole säärast inimest veel esinenud.»

Ma olen hea meelega «säärane inimene» ja tundub, et Ilmar samuti, sest meie kirjavahetus kestab tänaseni! Muutunud on pöördumised teineteise poole: alguses «Lugupeetud Ilmar Vene!», alates 2002. aastast «Hea Ilmar!» ja alates 2015. aastast «Kallis sõber!». See muutumine näitab meie kirjasõpruse süvenemist.

Idee meie kirjavahetuse avaldamiseks tekkis 2015. aasta paiku tänu Mart Jagomäele kirjastusest Ilmamaa ja nii ongi ilmunud kolm köidet: «Ilma naljata» (2016), «Kiri ei peta» (2017) ning «Õhtumaiselt» (2018), kokku 1546 lehekülge.

Püüan selle lühidalt kokku võtta, keskendudes veendumusele oma tänasest maailmapildist, mis suures osas on selliseks kujunenud just viimase paarikümne aasta jooksul.

Minus on süvenenud arusaam, et meie Universum koosneb energiatest, nii meile tuntud kui tundmatutest, ta on nagu energiavõrkudest koosnev lõputu, mitmekihiline moodustis. Inimesed on seda keerulist süsteemi püüdnud vaevaliselt tundma õppida. Jumala mõiste on seejuures olnud kui Universumi algpõhjus, selle looja ja erinevate kultuuride religioonid on kui õpetused, et aru saada Jumala olemusest. Kaasaegse teaduse taseme juures on aga traditsiooniline Jumala mõiste aegunud ja seepärast asendan selle Mõtleva Algenergiaga.