Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2018/10/09/11484230t1h6d05.jpg)
Tallinna Linnateatri alanud hooaja esimene uuslavastus «John» üllatab vaid ühe asjaga: lavastaja on noor inimene, sel kuul oma 30. sünnipäeva tähistav Mehis Pihla. Lavakooli 2016. aastal lõpetanud lavastaja «John» on konservatiivne nii oma sisult kui vormilt, see on igapidi vana kooli teater, ja see pole sugugi mõeldud etteheitena.
Pihla lavastuses puuduvad kihid, võimalikud või võimatud tõlgendusvõimalused. Ta näitab ilma vigurdamiseta sirget ja selget lugu: kolm aastat suhtes olnud noormees ja neiu peavad hakkama saama petmisega. Tavaline kriis tavaliste inimeste elus.
Me kõik oleme seda kogenud või pealt näinud, seega me mõistame, tunneme, teame. Igav? Kui oodata midagi rohkemat, siis võib-olla küll, aga kui soov on elada kaasa kellegi kolmanda loole ja teha seda just nimelt teatris, siis on «John» hea valik. Pihla lavastus on arusaadav paljudele. Samas on see teater, kus saalis ei saa unustada ära teatris olemist ja seda, et näitlejad mängivad kedagi teist. Õhuke sein publiku ja näitleja vahel püsib isegi siis, kui Helene Vannari tegelane, pime Genevieve Marduk palub teise vaatuse alguses publikul jälgida kella, sest tema monoloog peab kestma täpselt viis minutit.
Kriisis paari kehastavad Liis Lass ja Märt Pius. Nad on usutavad. Pius mängib Eliase ummikus olevaks noormeheks, kes tõesti ei tea, kas minna lahku või jääda kokku, tema tegelane on oma mõtete vang. Lassi Jenny näib suhtesse suhtuvat kergemalt, õigemini pole päris hästi aru saada, millal ta oma kallimaga manipuleerib ja millal on siiras. Jenny mitu nägu tuleb väga hästi esile «naiste veiniõhtul», mil ta võõrastemaja perenaise sõbranna Genevieve’iga lobiseb, vaid neil hetkedel näeme õnnelikku ja vaba Jennyt.
Nii et neile, kes hindavad Anu Lambi mängu, on «John» kohustuslik vaatamine, sest Anu Lamp saab selles loos end näidata sajaprotsendiliselt. Või isegi pisut rohkem.
Ükskõik kui hästi Lass, Pius ning Vannari ka mängiks, võib esietenduse põhjal öelda, et selle lavastuse täht on Anu Lamp. Anu Lamp on väga heas vormis, mis siis, et see vorm koosneb suuresti tema juba teada-tuntud stampidest. Ent kätte kokku löömine, silmade pööritamine, pausid kõnes, intonatsioonidega ja tempodega mängimine, tehtud lõbusus ja kohatine ehmatanud olek sobivad ideaalselt võõrastemajapidaja Kitty rolliga. Nauditav on näha, kuidas noortele selja keeranud Kitty näolt kaob sekundiks naeratus, see asendub segaduse või täieliku tühjusega.
Nii et neile, kes hindavad Anu Lambi mängu, on «John» kohustuslik vaatamine, sest Anu Lamp saab selles loos end näidata sajaprotsendiliselt. Või isegi pisut rohkem. Tema Kitty on maniakaalne, klammerduv, hea-abivalmis ning mõistev, aga kahjuks on ta ka inimene, kel puudub oma elu, või vähemalt elu, mis teda õnnelikuks teeks. Seepärast püüabki ta elada teiste elu, olles tohutult abivalmis, kuid ka tüütu. Ja Anu Lamp mängib selle väikese inimese, kelle suurim võit elus on kunagisele töökaaslasele öeldud lause «me peame abikaasaga võõrastemaja», suureks ja huvitavaks.
Üks lavaloo peamisi teemasid on üksindus, sest kõik neli tegelast on jõudnud oma eluga just sinna. Kummalisem, et sellest kambast kõige vähem näib üksinduse pärast muretsevat pime Genevieve. Võib-olla on põhjuse selles, et Vannari mängib oma tegelase elujõuliseks ja säravaks naiseks, kes vaatamata saatuse löökidele pole kaotanud optimismi, mida ta segab väikese annuse irooniaga. See tumedate prillidega ja uhke kahupeaga vanadaam on nagu õiges mõõdus ja vahekorras džinn ja toonik.
Kitty võõrastemaja elutoa seinad on kaetud riiulitega, kuid raamatuid neis riiulitest ei leia – nipsasjad ja sajad nukud oma tardunud naeratuse, kammitud juuste ning kohevate kleitidega valvavad külaliste ja perenaise elu üle. Just need inimese vormi valatud plastmassi- või klaasitükid, vangistatud ja vaikivad nukud peaksid rõhutama tegelaste seisundit, kuid kahjuks jääb see imeline lavakujundus (Kristjan Suits) siiski eelkõige efektseks dekoratsiooniks.
Võib ju püüda näha Eliast, Kittyt, Genevieve’i ja Jennyt nukkudena, kellega keegi teine mängib ja kel puudub vaba tahe («Kui mul vahel tuligi mõni mõte, siis ta ütles, et see on tema mõte, minu mehe mõte,» tunnistas Kitty sõbranna oma hulluks minemisest rääkides), aga kahjuks sellist tõlgendust lavastus tervikuna ei toeta.
«Johni» autorit Annie Bakerit on nimetatud tänapäeva Tšehhoviks. Jah, Baker on suutnud ära tabada praegusaja suhtemustreid ja umbsõlmi, tema dialoog on täpne. Ja Pihla on koos näitlejatega kõik – pausid, mobiiltelefoniga suhtlemine, võõra eest tüli varjamine, viisaka näo tegemine jms – edasi andnud tublilt, tulemuseks turvaline lavastus, mille vaatajaid ei jää saalist lahkudes painama mitte ükski laval nähtud muremõte.
ARVUSTUS
«John»
Annie Baker «John»
Lavastaja Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Tõlkija Triin Sinissaar
Kunstnik ja valguskujundaja Kristjan Suits
Osades Liis Lass, Märt Pius, Anu Lamp, Helene Vannari
Esietendus 6. oktoobril Tallinna Linnateatri Hobuveskis