Riigikirjanike esimene «lend» sai avalikkuse tähelepanuga hästi hakkama

Viimaseid päevi riigikirjaniku staatuses veetev Mihkel Mutt esitles eile oma uut raamatut «Kõik on hästi». Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

2015. aasta algul käivitatud kirjanikupalga pilootprojekt, mis tõstis sama aasta hilissügisel viis kohalikku kirjanikku kolmeks aastaks riikliku kultuuritöötaja staatusesse, on tänaseks kujunenud sotsiaalsest eksperimendist uueks normaalsuseks. Uusi kirjanikupalga saajaid on valitud ka kahel järgnenud aastal, eile kuulutas kultuuriministeerium koos kirjanike liiduga välja konkursi tänavu välja jagatavatele stipendiumidele.

Kirjanikupalgale on saanud ja saavad ka edaspidi kandideerida erialaselt aktiivsed loomingulises tippvormis kirjanikud või tõlkijad, kel on (olnud) soov pühenduda kolmel järgmisel aastal loometööle. Valiku tegemisel võetakse aluseks eeskätt kandidaadi kolme aasta loomingulised eesmärgid, arvestades ka eelnevate aastate loomingut ja erialast tegevust ning senise loometöö mõju eesti kultuurile, sealhulgas rahvusvaheliselt. Valikukomisjoni kuuluvad Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjastuste Liidu, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse esindajad.

Ühe kuupalga suurus on olnud igal aastal korrelatsioonis selle suhtes üle-eelmise aasta Eesti keskmise brutokuupalgaga. See tähendab, et netopalgana said viis «riigikirjanikku» 2016. aastal 825 eurot kuus, 2017. aastal 874 eurot kuus ning 2018. aastal 1002 eurot kuus.

Kirjanikupalga algne pilootprojekt on jõudmas esimese vahefinišini, sest tänavu lõpetab selle esimene «lend», kuhu kuuluvad 2015. aastal avaliku konkursi alusel 54 kandidaadi hulgast valitud viis stipendiaati: Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste ja Triin Soomets.

Maarja Kangro tunnistas kolmele viimasele aastale tagasi vaadates, et kirjanikupalk mõjus pigem tema loomingu kvaliteedile kui kvantiteedile, andis talle võimaluse mitte liiga palju toota, vaid teha asju, mida tema meelest oli vaja teha ja mida meil polnud varem tehtud. «Ega kirjanikupalk ole lobaveski käimatõmbamiseks,» lausus Kangro.

«Nominaalselt kirjanikupalga aastatel ilmus mul kõigepealt Giacomo Leopardi tõlkekogumik, seejärel dokumentaalromaan «Klaaslaps» ja nüüd esseistlik-autobiograafiline raamat «Minu auhinnad». Aasta lõpus ilmub ehk ka luulekogu.»

Triin Soomets tõdes, et kirjanikupalk «mõjus väga hästi, kirjutasingi rohkem. Kas ka paremini, seda ütlevad teised. Võib-olla innustas see siiski raamatuid n-ö kokku panema, aga loomingulist poolt ei saa selline asi kuidagi mõjutada.»

Mihkel Mutt hindab kirjanikupalga mõju positiivseks ning toob selle üheks praktiliseks näiteks asjaolu, et esitles äsja – ehk täpsemalt eile – oma neljandat raamatut kolme aasta jooksul. ««Õhtumaa Eesti» II on ilmselt mu esseistika tipp. «Eesti ümberlõikaja» jätkab minu kui ilukirjaniku põhiliini, s.t Eesti ühiskonna jäädvustamist. «Mõtted» ja selle järg «Kõik on hästi» on hoopis teisest mastist, need on tarkuseterad, mis kristalliseeruvad, kui loetud tarkused ununevad, seega omamoodi credo.»

Kirjanikupalga kui nähtusega seoses soovis Mutt rõhutada, et selle puhul ei tohi segi ajada kahte eri asja. «Üks on elu ise kui objekt ja aine. Tavatõe järgi on dramaatilised ajastud soodsad suure kunsti sünniks. Konfliktolukordades ilmneb inimese olemus tihti reljeefsemalt kui stabiilses rutiinis. Ent selle eluaine laagerdumine ja vormimine kunstiks toimub kõige paremini ikka rahulikes tingimustes. Raamatu kirjutamine nõuab aega ja keskendumist. Seda on raske teha, kui pead juhutöödega leiba hankima.» Mutt leiab, et ühiskond peaks alati tagama ühele väiksele osale oma eliidist tingimused, et nood võiksid tegelda puhta vaimuloominguga. «Sel on nähtamatu, ent tohutu tähtsus ühiskonna elujõule.»

Indrek Koff arvas, et kirjanikupalk on mõjunud talle hästi, ehkki jättis selle üle lõpliku otsuse tegemise lugejatele. «Suurimateks kordaminekuteks pean «Saja rahva lugusid», mis on ehk üleüldse üks olulisimaid asju, mille olen kirjutanud, samuti «Kooliraamatut» ja kahte tõlget: Jean-Pierre Minaudier’ «Grammatika ülistust» ja Emmanuel Carrère’i «Limonovit»». Koffi meelest on kõnealune toetussüsteem hea, sest loob lisatingimusi selleks, et ilmuks raamatuid, millel ei ole bestselleri potentsiaali ega suunitlustki, kuid mille kvaliteet on kirjandusele vaieldamatult rikastav.

Kirjanikupalga esimese «lennu» viies stipendiaat on Jürgen Rooste, keda Postimehel usutluseks kahjuks tabada ei õnnestunud. Rooste kolme viimase aasta loometegevus on olnud hoogne. Sellesse mahuvad muuhulgas lasteraamat «Lendrebased ja teised», luulekogu «Onerva ja Eino Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma» ning tegevus Sõltumatu Tantsu Lava eelmise hooaja majaresidendina. Ühtlasi avaldas ta palju kõrgtasemel kultuurikriitikat eri teemadel ja oli Vaba Laval etendunud lavastuse «sugu: M» juures lavastaja ning näitleja.

Eilsel Tallinna Kirjanike Liidu saalis toimunud kirjanikupalga pressikonverentsil tänas kultuuriminister Indrek Saar kirjanikupalga esimese «lennu» peatseid vilistlasi selle eest, et neil õnnestus õigustada avalikkuse ees neile langenud moraalset vastutust ning pidada vapralt ja väärikalt vastu «riigikirjaniku» staatusega kaasnenud ühiskondlikule tähelepanule, mis ilmnes kohati ka halvakspanuna.

Üks esimese «lennu» algseist väljavalituist – kirjanik Tõnu Õnnepalu – otsustas end mäletatavasti palgasaajate ringist avalikkuse liigse tähelepanu tõttu ise vabatahtlikult taandada, põhjendades loobumist sooviga jätta endale vabadus mitte kirjutada.

See toetussüsteem on hea, kuna loob täiendavaid tingimusi selleks, et ilmuks raamatuid, millel ei ole bestselleri potentsiaali ega suunitlustki, kuid mille kvaliteet on kirjandusele vaieldamatult rikastav.
Indrek Koff

Riigikirjaniku staatuse võimalikest soovimatutest kõrvalmõjudest ning tagajärgedest rääkides Mihkel Mutt enese puhul midagi sellist ei täheldanud. Pigem vastupidi: «Kust üldse on pärit säärane ettekujutus, nagu võiks keegi autorilt midagi nõuda?! Talle ette kirjutada!? Vabas Eestis on nõnda mõelda puhas rikutus.» Ta lisas, et «riigikirjaniku» mõiste lanseeris ta enda teada ise, tehes seda täie irooniaga.

Mutt tõdes, et kolleegilikku kadedust ta selle kolme aasta jooksul tunda ei saanud, kuigi natuke karts. «Küll aga on see palk mind kõige üldisemas mõttes tõesti moraalselt kohustanud. Mina olen nimelt nö lepinguinimene. Kui mind on rahaliselt usaldatud, siis ma tunnen tingimata vajadust ka omapoolselt lepingust kinni pidada ja kirjutada nii hästi kui ma olen suuteline. Aga see on ju kokkuvõttes positiivne.»

Maarja Kangrol sõnul õnnestus tal enese «riigikirjaniku» staatus selle aja jooksul täiesti unustada. «Kui sellist survet tunneks, oleks ju raske üldse midagi kirjutada. Usun, et suurem osa loojaist püüab niikuinii kogu aeg anda oma parima, ega loomingut ei tehta «linnukese» või viisaastaku, st kolmaastaku plaani täitmise pärast.»

Indrek Koff tõdes, et kirjanikupalga saamise esimesel aastal oli natuke tunda avalikkuse teatavat survet, kõrgendatud huvi «riigikirjanike» tegevuse vastu, aga see ei mõjunud talle laastavalt, ei tekitanud krampi. «Eks tähelepanu ole ju ka loomulik, ikkagi maksumaksja raha või nii. Kurjad kommentaatorid laadisid ennast tühjaks juba uudise peale, et kirjanikupalgad on plaanis sisse seada, ning selleks ajaks kui palkade kõrvale tekkisid nimed, oli «ausa rahva õiglane viha» juba enam-vähem lahtunud. Sealt edasi on kuulda olnud pigem toetavaid sõnu – ja loodetavasti vähemasti osaliselt tänu sellele, et oleme olnud üsna viljakad.»

Kirjanikupalk on loodetavasti ning usutavasti tulnud, et jääda. Sellega seoses on räägitud eelkõige saajate ringi laienemisest, mis sõltub omakorda rohkem rahastusest kui ideest. Küll aga võib olemasoleva formaadi juures arutleda selle üle, kas praeguse statuudiga määratud kolm aastat on ajaperioodina paras või võiks see olla lühem või pikem? Tartu on alates eelmisest aastast hoidnud palgal linnikirjanikku – mullu oli selleks Kristiina Ehin, tänavu Mika Keränen – kes saab «riigikirjanikega» umbes samas suurusjärgis rahalist toetust, ent seda üksnes ühe aasta jooksul.

Indrek Koff leiab, et kolmest aastast peaks piisama, et realiseerida mõni oluline idee. «Alati võiks kõik olla paremini, aga olgem rahul sellega, mis meil on – kirjanikupalkade süsteem on suurepärane!»

Maarja Kangrol poleks midagi ka pikema perioodi vastu: «Kellele siis pikem periood ei meeldiks!» Ta toob võrdluseks välja, et näiteks Rootsis on viieaastased palgalaadsed stipendiumid. «Viis aastat oleks mõnus, aga sellest pikem aeg võiks tõesti kaasa tuua teatava mugavdumise: inimene harjuks ära, et talle laekub mingi regulaarne summake lihtsalt olemasolemise eest. Tegelikult tundub kolm aastat praegu igati sobiv: piisavalt pikk, et tekiks stabiilsusetunne, piisavalt lühike, et jalgu mitte kõhu alla tõmmata.»

Kolleegidele, kes plaanivad tänavu või tulevikus kirjanikupalgale kandideerida, soovitab Mihkel Mutt: «Taotlege siis, kui teil on enamvähem teada, mida kavatsete kirjutada, ja suur tõenäosus, et see ka valmis saab. Muidu – kui töö toppama jääb – võib hinges tasapisi tekkida ärevus, hirm, süütunne jne. See pärsib kirjutamisprotsessi veelgi ning pole kokkuvõttes palju etem kui arvete maksmisel pea kohale kerkiv kujuteldav kirves. Ühtlasi pidage meeles, et narrid põldu ühe korra, narrib see üheksa korda vastu!»

Maarja Kangro soovitab kolleegidel kandideerida iseäranis siis, kui on käsil mõni põhjalikumat uurimistööd ja süvenemist nõudev asi, mille jaoks muude kohustuste kõrvalt oleks keeruline aega leida.

Ka Indrek Koff rõhutab, et kirjanikupalgale kandideerimisel tuleb kandidaadil oma loomingulised plaanid hästi läbi mõelda. «Plaanid muutuvad, see on paratamatu, aga siis on vähemalt kindel tugi, millest kinni hakata, kui kusagil kõikuma hakkab. Kui võimalik, minna kuhugi ära, eraldada ennast mõneks ajaks igapäevaelust ja kirjutada, kirjutada. Ise ma sellega toime ei tulnud, aga lootus sureb viimasena – kirjutamine ja elu jätkuvad ka pärast kolme palga-aastat.»

Võimaluse kohta tulevikus uuesti kirjanikupalgale kandideerida vastas Maarja Kangro, et see ei ole tema puhul välistatud. «Aga ilmselt mitte lähitulevikus, see tunduks alatu.» Triin Soomets on seisukohal, et: «Töö eest peaks olema normaalne palka saada, aga kuni kirjanikupalgale peab kandideerima, siis võib olla, et teengi seda veel. Enne peab mul aga olema tunne, et seda saavad kõik need, kes peaksid saama rahus oma tööd teha.»

Indrek Koff välistas enese puhul võimaluse millalgi uuesti kandideerida: «Mitte mingil juhul! Palgasaajate arv on üsna pisike ja seda võimalust peaksid saama kasutada võimalikult paljud. Minul on see võimalus juba olnud, nüüd tuleb jälle teisiti hakkama saada.»

Tulevikku vaadates leidis Maarja Kangro, et kirjanikupalga saajate kohti võiks juurde tulla, sest see kulu pole riigi jaoks märkimisväärselt suur. «Paarkümmend inimest võiks vabalt korraga kirjanikupalgal olla,» käis ta välja konkreetse numbri. Mis on olemasolevast mitu korda suurem.

Kui kirjanikupalga esimeses «lennus» oli viis eelnimetatud kirjanikku, siis üle-eelmisel aastal valitud teises «lennus» neli (Mehis Heinsaar, Eeva Park, Jan Kaus ja Hasso Krull) ning mullu valitud «lennus» kolm (Piret Raud, Maimu Berg ja Kätlin Kaldmaa).

Eile kuulutati Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis välja uus ning järjekorras neljas valikuvoor kirjanikupalga saajate esitamiseks. Uueks kolmeaastaseks perioodiks valitakse sel sügisel välja viis palgalist kirjanikku. Kandidaate ootab Eesti Kirjanike Liit 10. novembrini, uued palgalised kirjanikud ja kunstnikud selguvad hiljemalt detsembriks.