Samasse jõkke kaks korda astuda ei saa

Bert Raudsep lavastuses «Oomen». Foto: Alan Proosa

Pean kohe tõdema, et esimest korda elus tulid lavastusmeeskonna antud vihjed ja eelmärgid ehk pressitekstid ja intervjuud minu teatrikogemusele kasuks. Lavastaja Jarmo Reha ütles ette, et tegemist on kindlasti teatriga, aga nad tegelevad teatriga teise taju koha pealt.

Loodus oli tol pühapäeval kõike muud kui paljulubav. Päev oli pime, vihma kallas kui oavarrest. Tallinna–Narva maanteel istus üks reka meile räigelt sappa, vilgutas tulesid ja nõudis, et me muudkui kiiremini sõidaks, ikka edasi, edasi. Me andsime alla, tõmbasime end tee äärde ja lubasime ilmselgelt töösõitu sõitva reka endast mööda.

Narva Kreenholmis kamandas režissöör meid nõudliku häälega kampa, rõhutades, et keegi ei tohi grupist eralduda, et me kõnnime nüüd tema järel, rahulikult (спокойно), samm-sammu järel edasi mööda kunagise tehase maad. See käsklus «edasi!» oli küll agressiivne, kuid mitte eluohtlik nagu reka surve Narva maanteel. Ringreis Varesesaarel algas Pääru Oja kraaksatusega kõrvaklappidest. Ta tutvustas meile väljavalitud lõike manufaktuuri ajaloost, sekka ja vaheldumisi lugesid Bert Raudsepaga ka vene proletaarse avangardisti ja tööteooria looja, masinaajastu prohveti Aleksei Gastevi töölispoeesiat.