Linnar Priimägi: kuni Goethe vaim elab, jääb Euroopa alles

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Linnar Priimägi: «Protagoras ütles, et inimene on kõikide asjade mõõt. Teda võib täiendada: Goethe on iga inimese mõõt.»

FOTO: Tiit Klaos

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kui ütleme Linnar Priimägi, võib vabalt juhtuda, et mõtleme ka Goethe peale. Priimäe pea pool sajandit kestnud Goethe-armastusest on märkimisväärne osa nüüd raamatukaante vahele saanud. Soliidses ja autoriteetses «Eesti mõtteloo» sarjas on äsja ilmunud Priimäe Goethe-teemaliste artiklite kogumik «Minu Goethe».

Tänavu on eesti keeles ilmunud teie «Minu Goethe» ja Johann Peter Eckermanni «Kõnelused Goethega viimastel eluaastatel 1823–1832», kusagilt hakkas silma, et millalgi peaks välja antama ka Goethe «Itaalia reis». Selle järgi võiks kunagist reklaamlauset parafraseerides öelda, et «käes on Goethe aeg». Mida oleks Goethel öelda ajale, mil väga suur hulk inimesi ei mäleta üldse, kunas nad viimati raamatut lugesid? Kas Goethe on oluline?

Ilmar Vene eestinduses ilmub kirjastuselt Ilmamaa ka Goethe autobiograafia «Luule ja tõde» – tõeline tõlke-vägitükk. Nii et tõesti, käes on Goethe aeg. Kui see ainult põgus ei oleks (saksa Goethezeit ei ole ju mitte «Goethe aeg», vaid «Goethe ajastu»)! Ent igasugune kasvatus püsib eeskujul. Kui ühiskonnas/seltskonnas (saksa keeles Gesellschaft) tekib hoiak, et Goethet mitte lugenud olla on ebaviisakas, et mitte osata teda tsiteerida on paarialik, et Goethet mitte teada on harimatu, siis loetakse teda kas või salaja taskulambi valgel teki all.

Euroopa ühiskond viskleb praegu identsuskrampides. Ameeriklased on tulnud meile ütlema, mis on euroopalikud väärtused. Ärgu tulgu! Me teame isegi, millel püsib Euroopa. Kui meie kultuurimälu on kodeeritud aastaarvudesse ja pärisnimedesse, siis üks neid nimesid on raudselt Goethe. Kes Goethet ei tea, on neeger (sõimusõnana; ma tutvusin ühe väga intelligentse mustanahalise Goethe-uurijaga Burkina Fasost!).

Tagasi üles