Vikerkaar loeb. Luurekäik nüüdisluulesse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Luuletaja Indrek Hirv 2017. aasta kevadel Tartus Toomemäel.

FOTO: Margus Ansu

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Minu ees on neli hiljutist luuleraamatut, täiesti juhuslik valik, mis moodustab umbes kolm-neli protsenti Eesti aastasest luuletoodangust. Kõik nad on enam-vähem sama paksud, kõikides tekst murtud ridadeks, mis ei ulatu lehekülje paremasse serva välja, vaid jätavad enese ümber valge ruumi. Peaaegu sajandi vältel on luuletajaks olemine seisnenud teatavas kohustuses anda umbes viie-kuue aasta tagant välja uus õhuke, enamasti alla sajaleheküljeline raamatuke. Luuletaja n-ö karjäär tiksub raamatust raamatuni, milliseid koguneb elu jooksul tosinkond. Vanemas eas hakkavad ilmuma juba koondkogud. Kogutud luuletusi trükitakse juba harvem, nende maht küünib enamasti 600–1000 leheküljeni.

Ma ei usu hästi, et selline rütm, milles luuletaja loominguühikuks on kogu, nii nagu bändil plaat ja kunstnikul näitus, igavesti kestma jääks, sest see pole alati niisugune olnud. Aga raske öelda, mis võiks selle välja vahetada. Kriitiline märk on luulekogude keskmise trükiarvu kahanemine, kuigi täpseid andmeid on raske leida. Teisalt võib luule – need laiade valgete sakiliste servadega lühitekstid – jääda kõikidest kirjandusžanridest just kõige kauem pabermeediumile truuks, eriti siis, kui paberraamatu kohatus leiab endale sobiva vaimusugulase luule enese olemuslikus kohatuses. Eks luulevihik ole juba praegugi pisut aurupungilik nähtus.

Tagasi üles