Vikerkaar loeb. Luurekäik nüüdisluulesse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Luuletaja Indrek Hirv 2017. aasta kevadel Tartus Toomemäel.

FOTO: Margus Ansu

Minu ees on neli hiljutist luuleraamatut, täiesti juhuslik valik, mis moodustab umbes kolm-neli protsenti Eesti aastasest luuletoodangust. Kõik nad on enam-vähem sama paksud, kõikides tekst murtud ridadeks, mis ei ulatu lehekülje paremasse serva välja, vaid jätavad enese ümber valge ruumi. Peaaegu sajandi vältel on luuletajaks olemine seisnenud teatavas kohustuses anda umbes viie-kuue aasta tagant välja uus õhuke, enamasti alla sajaleheküljeline raamatuke. Luuletaja n-ö karjäär tiksub raamatust raamatuni, milliseid koguneb elu jooksul tosinkond. Vanemas eas hakkavad ilmuma juba koondkogud. Kogutud luuletusi trükitakse juba harvem, nende maht küünib enamasti 600–1000 leheküljeni.

Ma ei usu hästi, et selline rütm, milles luuletaja loominguühikuks on kogu, nii nagu bändil plaat ja kunstnikul näitus, igavesti kestma jääks, sest see pole alati niisugune olnud. Aga raske öelda, mis võiks selle välja vahetada. Kriitiline märk on luulekogude keskmise trükiarvu kahanemine, kuigi täpseid andmeid on raske leida. Teisalt võib luule – need laiade valgete sakiliste servadega lühitekstid – jääda kõikidest kirjandusžanridest just kõige kauem pabermeediumile truuks, eriti siis, kui paberraamatu kohatus leiab endale sobiva vaimusugulase luule enese olemuslikus kohatuses. Eks luulevihik ole juba praegugi pisut aurupungilik nähtus.

Luuletaja paneb kirja intiimsed sõnad: «Я вас любил...» – «Teid armastasin» (tänapäeval pigem «Sind armastasin»). Need jõuavad lugeja ette. Kuidas tema neid loeb? Kas ta kujutleb end nende adressaadiks, mõteldes: «Ennäe, üks luuletaja armastas mind»? Vist mitte. Lugeja samastumine luule-teiega on kergem tekkima siis, kui luuletaja teid/sind hoopis hurjutab («tulisulega märgin üles te nurjatud teod» – A. Alle).

Kas lugeja võtab neid sõnu siis enam-vähem nii, nagu piiluja või teatrikülastaja kuulab pealt teise inimese juttu: «Ennäe, siin üks tegelane ähvardab või armastab teist»? Või neelab lugeja luuletaja sõnad alla, omastab nad ja esitab neid endamisi juba kui iseenda sõnu? Päris tummalt ju luulet lugeda ei saagi – olgugi kuuldamatult, mängivad silmadega kaasa ka kõneorganid. Selliseid mina-sina-suhtega tekste loetakse arvatavasti kõigil kolmel (või enamalgi) moel, lugemisviise ka ühe pala piires vaheldades: kord ennast «sinaks» mõteldes, kord kaasaelavalt või ükskõikselt pealtkuulavaks «temaks» jäädes, kord «minaks» ümber kehastudes.

Indrek Hirv «Kuldöölane».

FOTO: Raamat

Indrek Hirv
«Kuldöölane»
Post Factum, 2018
83 lk

Käesolevates raamatutes on lüüriline «sina» esil eelkõige Indrek Hirve «Kuldöölases». Ööliblikas, kelle lend teatavasti on imeline, on saanud üldse eesti luule vapiloomaks – näiteks alles äsja ilmus Jaan Kaplinski raamat «Öö valged liblikad». See «sina», keda Hirve «luulemina» armastab, ei ole päris lihast ja verest inimene, vaid rohkem nagu kummituslik kest või nümfike, keda jumalad mõnikord oma hingusega täidavad.

Ta pole persoon, vaid üleinimlike vägede ajutine tihenemiskoht, millest voolavad läbi loodusjõud. Tema poole küll pöördutakse, aga – osalt seetõttu, et ta enamasti magab – ei ole tal luuletajale midagi vastu öelda. Nii on see luules ikka olnud: inspireeriv muusa jääb ühtaegu samaks ja äravahetatavaks, olgu ta nimi Anna Kern, Anna Olenina, Kevadneid, Ing. Kehastused vahelduvad, samaks jääb rüpp, kuhu panna pea, «kui laps, kes tahab jälle hääks ja vagaks saada».

Öölasele, tollele ajutise kire kehastusele vastanduvad Hirve luules ajatud tähed Andaluusia taevas; uni annab märku oma sugulasest, surmast. «Kuldöölase» põhjal paistab, et Hirve luule vahepealne nuku- või nümfistaadium on ilusti läbi tehtud. Hirv on hakanud jälle laiemalt tiibu sirutama (andestatagu see metafoor). Stiil on endiselt minimalistlik, motiivistik igiromantiline, aga siin-seal välgatab eneseiroonia või -teadlikkuse virveid, mida varasemast ei mäleta.

Airis Erme «Räägime homme».

FOTO: Raamat

Airis Erme
«Räägime homme»
2018
111 lk

Airis Erme luuletused on lühikesed, keskeltläbi neli kuni kuus värssi, mis omakorda murtud veel pisemateks tükkideks. Need on vormilised, st riimis, peamiselt kolmerõhulises värsis, sekka mõni neljajalaline trohheus. Vorm kitsamas mõttes tähendab kooshoidvat korda, aga ka välist kesta, umbes nagu univorm. Palad ongi kaunis univormsed, kuid kokkuhoidvat korda võiks neis rohkem olla.

Tegu on epigrammidega, mille põhiteemaks äparduvad inimsuhted, ning loodusvisanditega. Kõige liigutavamad ja õnnestunumad on ajendatud ema surmast. Tundub, et taotletud on kergust, haikulikkust, aforistlikkust, epigrammatilisust ja puänteeritust. Meenuvad hiline Alver ja varane Vallisoo. Raamatu kaanetekstis iseloomustavad autoriteetsed luuletundjad Erme loomingut kui hoolikalt viimistletut, täpset ja selget. Minu meelest jääb neist kolmest omadusest seal just nimelt puudu. Taotletud kergus komistab kohmakustele, mõte ja tunne ei mahu nappi värssi ära. Tekstid on lihtsad, aga nende ehituskivid ei klapi kokku.

Üks pala: «Ei olnud seal seinu ees / jäi hoopis / vahele vesi. // On uppunud/mere sees / üks Maailm, / kus unelesin. // Tõukuvaid / eluteid / ei pandagi / ühte patta. / Hiljem ent / rõhub meid, / mis meelega ütlemata.» – Küsimusi tekib rohkem kui värsse endid: Kus polnud seinu ees? Mille vahele jäi vesi? Millal hiljem? Kuidas saaksidki eluteed ühte patta käia?... Arusaamisvõimet pingutades võiks riskida oletusega, et siingi käib jutt valestimõistmisest, iseloomude sobimatusest, hingede ebaklapist – nii nagu mõnikord luuletaja ja kriitiku vahel.

Joanna Ellmanni «Kõrbest».

FOTO: Raamat

Joanna Ellmann
«Kõrbest»
Omailm, 2018
85 lk

Joanna Ellmanni raamat «Kõrbes» pole luulekogu, vaid värssi murtud reisikirjeldus luuletaja hallutsinatsioonirännakust. Kellegi kondine käsi magamistoa kapis kutsub luuletaja uutesse maailmadesse, kus ta leiab eest kõrbe, paplialleed, soo ja surnuaia ning jätab maha oma mina kulunud vormid, kohtub igavikuga, aja sammastega, mitmesuguste kollidega, kassiskeletiga, inimnäoliste kaladega ja nälkjatega.

Sellel kõrbe-trip’il surnuaiale näib olevat ka mingisugune lunastav siht. Loo lõppmoraal on – ei, mitte «Aafrikasse, Aafrikasse, lapsed ärge minge», vaid «Enam kunagi ei astu ma / võõrasse ruumi, kui ma just ise / ennast sinna ei kutsu». Kahtlemata on see kõik sümboolne ja allegooriline, nägelik ja visionäärne, jätkates «taevaskäijate» traditsiooni eesti kirjanduses ning võisteldes omas laadis Arvo Valtoni Arvid Silberi reisilugudega (ületades neid lühiduses).

Tõnis Vilu «Libavere».

FOTO: Raamat

Tõnis Vilu
«Libavere»
Häämaa, 2018
67 lk

Kui Joanna Ellmanni luulemaailm on hallutsinatiivne, siis Tõnis Vilu «Libaveres» on see depressiivne. Seda sõna kliinilises tähenduses, sest tegelikult on «Libavere» täitsa humoorikas raamat. See koosneb monoloogidest, ja valikut neist esimest korda lugedes arvasin eksikombel, et tegu on sedalaadi dramatiseeritud monoloogidega, kus kõneleb mõni Kelly Turgi või «Harala elulugude» stiilis mask: jorss, heidik või asotsiaal.

Raamat ei jäta kahtlust, et kõnelejaks on ikkagi luuletaja alter ego, lüüriline subjekt, mis on õige lagunenud. Kui vanasti öeldi sellise hingeseisundi kohta poeetiliselt «hinge must öö», siis Vilu annab proosalisema ja kodumaisema määratluse «Libavere» – raamatut läbib refräänina fraas «Tervitused Libaverest».

Vilu peamine trikk, mis tõepoolest ka mõjusalt tööle hakkab, seisneb selles, et subjekti lagunemise väljendamiseks kasutab ta täiesti võimatult lagundatud ja deformeeritud kirjakeelt. See pole mingi düsgraafilise netikasutaja kirjaviis, mis kubiseks typo’dest. Typo’del on ju oma füüsiline loogika: jämedad näpud tabavad õige klahvi naabreid. Vilu keelel pole sellistki loogikat ning see on täis ka hoopis vanematele põlvkondadele iseloomulikke vigusid, keelehalbuseid ja murdepärasuseid. Selline kirjapilt meenutab rikkis telepilti.

See aga ei sega lugemist, vaid loob häirivalt kummastava tunde. Küllap tabab see hästi depressioonis inimese võõrandunud enesetunnet. Tõnis Vilu suur võit ja saavutus ongi see, et «Libavere» suudab ängistunud, lagunevat «mina» nii sümpaatselt, inimlikult, isegi naljakalt kujutada. Palju oleks tahta, et see vihik masenduse all kannatajatele teraapiliselt mõjuks, kuid lisaks poeetilisele on sellel ka oma tunnetuslik väärtus. Lugeja sisikond omastab luuletaja sõnad ning saavutab võib-olla meelemasenduse vastu teatava immuunsuse, kaastunnet minetamata.

Tagasi üles