Solženitsõn täna

1994: Aleksandr Solženitsõn naaseb pärast pikki pagulusaastaid Venemaale, võttes ette rongireisi läbi kogu riigi. Foto: AFP/SCANPIX

Igal ajastul, igal rahval, igal inimesel on õigus oma hinnangule. Ei mingit kohustuslikku seisukohta! Täitsa huvitav on teada saada, mida mõtleb soomlane Erkki Vettenniemi Aleksandr Solženitsõnist täna. Soomemaa soomlasi stalinistlikud repressioonid ei haavanud, ent Leningradi soomlaste (ca 200 000) kallal sooritati tohutu verevalamine, rääkimata karjalastest, kellele kui rahvusele tehti päris lõpp peale.

Ja veel. Kahtlemata on Solženitsõn vene kultuuri pärl, kes terendas nõukogude ajal ja nõukogude ajast. Aga samas kuulub ta Eestile ja kogu maailmale. Eestile kahtlemata rohkem kui maailmale. Ent Soomele? Kui palju? Kas maailmast/Euroopast rohkem või vähem?

Eestile on raamatus pühendatud meie uhkust kõditavalt palju ruumi. Juttu on elust Vasulas Kopli-Märdi talus, samuti sellest, kuidas Solženitsõn sooritab Tartus oma ostusid sõnaraamatu abil eesti keeles. Ja sellestki, et just eestlaselt Arnold Susilt, Otto Tiefi valitsuse haridusministrilt, kuulis ta elus esimest korda, ligi 30-aastasena, demokraatia olemasolust. Ja ei ole unustatud ära tuua Solženitsõni mõtteavaldus, et maailmas pole olemas ainukestki halba eestlast, kõik on head. Elame paradiisis! Täname, täname.