Suurejooneline kosmosefilm ilma mingi ulmelisuseta Filmi «Esimene inimene» arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Esimene inimene» FOTO: Kaader Filmist

FOTO: Kaader filmist

Kuula artiklit

Tõenäoselt tervet hunnikut kuldmehikesi jahtiv «Esimene inimene» on suutnud kogu oma ambitsioonikuse välja mängida ning luua suurepärase filmi kosmosest ja sinna lendava inimese üleelamistest.

«Esimene inimene» on suurepärane film ning osaliselt just tänu sellele, et kosmosefilmist on justkui ulme välja imetud ning selle asemel saab vaataja haruldase ja väga hästi välja mängitud pildi esimese Kuu pinnale astunud inimese Neil Armstrongi loost – kuidas lapse kaotanud testpiloodi elu üle võtab võimust suur eesmärk, mis ähvardab kõik endasse neelata. Suureks eesmärgiks saab muidugi kuulus tohutu hüpe inimkonna jaoks.

«Esimene inimene» FOTO: Kaader Filmist

FOTO: Kaader filmist

Möödunud aastal «La La Landiga» kõigi aegade noorimaks parima režissööri tiitli omanikuks saanud Damien Chazelle on võtnud ette tõeliselt ambitsioonika eesmärgi ning kohe kuidagi ei saaks öelda, et ta siingi lati alt läbi oleks pugenud. Naljaga pooleks öeldes pidin pettuma vaid selles, et värskelt oma kuulsad sõnad öelnud Armstrong ei hakanud pärast esimesi samme Kuu pinnal stepptantsu tantsima, nagu sisimas lootnud olin. Väga tugev film, millest saab, mis seal salata, kahtlemata ka mitme Oscari kandidaat.

Ameerikas suutis «Esimene inimene» juba napilt pärast esilinastust pälvida ühiskonna rahvuslikumalt meelestatud kihtide poolse pahameeletormi sellega, et nende arust olulisimat – USA lipu Kuu pinda surumist – suurelt välja ei mängitud. Oma vastusõnas toonitas Chazelle, et filmi eesmärk oli näidata Armstrongi isiklikku saagat, mitte poliitiliste avalduste tegemine. Kuidas keegi pärast filmi vaatamist aru ei saanud, jääb mulle täiesti arusaamatuks. «Esimese inimese» lugu on poliitilisest nii kaugel kui võimalik ning ka kogu asja ametlikku eesmärki – venelastele ära tegemist – puudutakse vaid sõrmeotsaga.

Kuigi tegemist on kosmosefilmiga, käib valdav osa selle tegevusest siiski Maa peal. Iga kuulsale lennule eelnenud etapp on mõistagi ohtlik ning kogu ettevõtmise hullumeelsus. See saab selgemaks, mida enam Armstrongile lähedasi meeskonnaliikmeid katsete käigus õnnetu lõpu leiab.

«Esimene inimene» FOTO: Kaader Filmist

FOTO: Kaader filmist

Peategelast kehastav Ryan Gosling teeb siin tõsise ja sotsiaalselt tagasihoidliku Armstrongi endassetõmbumise kujutamisel Oscari-väärilise rolli. Sama saab öelda tema teist poolt Janetit kehastava Claire Foy kohta, kelle kahe jalaga maa peal püsiva ning ettevõtmise hulljulgust mõistva ning sellest ahastava abikaasa roll annab kogu loole vajaliku inimliku mõõtme, näidates, kui hullumeelne Kuule lendamine tegelikult oli. Omaette huvitav dünaamika hakkab aga toimuma vaoshoitud Armstrongi ja Corey Stolli kehastatud edevama missioonikaaslase Buzz Aldrini vahel.

Kuigi «Esimene inimene» erineb nii žanri kui ka temaatika poolest mõlemast Chazelle’i varasemast tuntumast filmist, on siin siiski tunda režissöörile iseloomulikku käekirja. Tavatu suuresti käsikaameral põhinev pilt väriseb mis kole, kuid annab katselendude ja lõpuks ka Kuu pinnale maandumise mõjusalt edasi, muutumata samas koormavaks ka IMAX-kino hiigelekraanil.

«Esimene inimene» FOTO: Kaader Filmist

FOTO: Kaader filmist

Tüütut arvutigraafikat on siin minimaalselt ning Chazelle’i tõepärasuse otsingutest annab tunnistust kas või see, et suur osa kosmosekaadritest on pärit NASA missioonide ülesvõtetest ning võtteplatsil on need kosmoselaeva akendest sisse paistma saadud hiiglaslike LED-ekraanide abil. Kosmoselaeva maketid ise olla aga ehitatud tegeliku Apollo 11 kosmosekapsli järgi sellise täpsusega, et kaameragi jaoks ei loodud eraldi ruumi, mis tingis ka lainurkade laialdase kasutamise.

Kuigi tegemist on Chazelle’i esimese n-ö mitte-muusikafilmiga, on muusikal siin siiski ülioluline roll nii ajastu olude edasi andmisel kui ka Armstrongi sisevõitluste välja mängimisel. Samas jäädakse aga truuks Chazelle’i indie’likkusele ning kuigi suurfilmile kohased võimsate orkestreeringutega heliribad ei jää olemata, domineerib helipildis siiski pigem vaiksem heli ja kohati kõige muu kohal kaikuvad jazz’ilikud noodid, seal hulgas kandva motiivina ka Armstrongi enda ümisetud hällilaul.

Kui filmile üldse midagi ette heita, siis oleks see stsenaariumi katkendlikkus – rasked, elusid nõudvad olukorrad mööduvad, ilma et vaataja saaks vähegi aimu sellest, et miks nüüd ikka täpselt niimoodi juhtus ja kuidas probleem lahendati. Samas võib seda ka aastate pikkuse inimliku kasvamise loo puhul paratamatuks pidada.

«Esimene inimene» FOTO: Kaader Filmist

FOTO: Kaader filmist

Inimkonna ambitsioonikaima ettevõtmise loo filmikeelde panemine ei ole oma ambitsioonikuselt küll Kuule lendamisega võrreldav, aga siiski on kahtlemata tegemist suurfilmiga. Ja ka suure filmiga, mis väärib vaatamist suurelt ekraanilt. Sest väike ekraan ei suuda kogu pildikeele kosmilist ilu mingi valemiga edasi anda.

ARVUSTUS
«Esimene inimene» 2018
Režissöör Damien Chazelle, osades Ryan Gosling, Claire Foy, Pablo Schreiber jt
Liastub alates 12. oktoobrist, pikkus 2 tundi 21 minutit

Tagasi üles