Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/10/14/11498169t1h8c17.jpg)
Neljapäeva hilisõhtul tervitasid mind Tallinnas Balti jaama turu taga asuvas Sveta Baaris õhk ja õhustik, milles heljus liisunud õlle, kange aroomitubaka ning maskuliinse melanhoolia hõngu. Soojendusbändid Demonic Death Judge ja Taak olid oma etteaste juba lõpetanud, päeva viimasele tunnile lähenev kellaosuti ennustas peaesineja – Liverpooli ansambli Conan – peatset pealeminekut.
Kui Conani sünnilinn (ehk kujundlikult ema) on Liverpool, siis tema isa (või kui täpne olla, siis pigem vanaisa), kelle geenid on võsukeses eriti tugevalt välja löönud, pärineb Birminghamist ning kannab nime Black Sabbath. Conani viljeletav segu sludge, stoner ja doom metal’ist künnab aeglase ja laia sahaga edasi sama põldu, kuhu nimetatud heavy metal’i pioneer ajas esimesed vaod sisse peaaegu pool sajandit tagasi.
Sarnaselt Sabbathiga hoidub ka Conan teatraalsest agressiivsusest ning rõhub riffide sügavusele ja massiivsusele, mis on saavutatud aeglase tempo ja madala pillihäälestuse koostoimes, pelgamata samas julgeid tempovaheldusi ning lustivaid rütme. Lisaks aja jooksul arenenud sound’idele on Conan Sabbathist kaugemale läinud veel vähemalt ühes kategoorias: tema muusika suhtelises monotoonsuses on kompromissitut järjekindlust. Seni neli albumit avaldanud Conan ei pelga esitada üha uutes variatsioonides ühte ja sedasama lugu. Mis on enamasti väljapeetult alamaitsestatud (loe: alaprodutseeritud) ning näib kuulaja meeleelunditele muusikalise musta leivana.
2006. aastal duona alustanud Conan on alates 2009. aastast trio nagu mitu minu suurt lemmikut (vanuse järjekorras: ZZ Top, Motörhead, Venom, Coroner, Autopsy jt). Mulle kohutavalt meeldib trio formaat rokibändi kontekstis. Sest see ei võimalda dekoratiivliikmeid ja teisejärgulisi instrumentaliste ning nende mõlemaga kaasnevat solistide kultust ega mõttetut visuaalset ja helilist pompoossust, vaid lähtub printsiibist all hands on deck.
Sealjuures on Conan nimetatutega võrreldes triona veel eriti eesrindlikult demokraatlik, kuna kõik pillid – kitarr, bass ja trummid – on siin sisuliselt soolopillid. Ansambli kõik kolm liiget asuvad oma instrumentidega võrdselt eesliinil ning tulistavad neist täisvõimsusel (loe: täisvõimendusel). Iseäranis bass, mida Chris Fielding mängib sarnaselt Lemmyga nagu rütmikitarri.
Vokaal, mille eest hoolitsevad Fielding ja kitarrist Jon Davis, kahekesi koos ja kordamööda, pole Conani helipildis märkimisväärselt prominentne koostisosa. See näib vist bändimeestele endile liigse eputamisena (nagu ka väljapeetud kitarrisoolod) ning hulbib kuskil taustal, nagu uppuja pisike peanupp muusika võimsate müralainete vahel.
Avastasin kontserdi ajal demograafilisi vaatlusi tehes ühtäkki, et kohaletulnud enam kui sajapealise publiku moodustavad vaid väheste eranditega mehed. Tulid meelde «vanad head» ajad, kui naised veel eriti traadikontsertidel ei käinud, kui sedasorti üritused kujutasid endast omamoodi meeste kaitseala.
/nginx/o/2018/10/14/11498168t1h744f.jpg)
Usun, et naissoost rokirahva kojujäämisel oli sel õhtul objektiivne põhjus. Ja see peitub Conani muusikas, kus ei leidu neid kulinaid ja vidinaid, mis naistele – vabandust stereotüübi pärast – näivad meeldivat. Aga ka Conani välises kuvandis, milles ei rõhuta vähimalgi määral imagoloogilistele nüanssidele, selles bändis pole ühtegi ilusat ja edevat poissi. Sveta Baari alavalgustatud ja ülevõimendatud ruumis lasi välist anonüümsust taotlenud bänd enda eest rääkida üksnes detsibellidel.
Seda visuaalselt vaest ja monotoonset vaatepilti rikkus kontserdi lõpu eel keegi püksata noormees publiku hulgast, kes tegi komeedina kiirelt sähvatades elurõõmsalt dionüüsilise sööstu üle lava, külgsammudega sünkroonis püüdlikult õhku vändaringe joonistades. Oli see ekshibitsionismi, joovastuse, joobe või mõistusenappuse avaldus, polegi oluline. Ilmselt kõigest katse võita kihlvedu, mille panused jäävad paari pudeli õlle piiridesse. Kuid bändi sõbralik reaktsioon kirjeldatud sündmusele näitas, et selle liikmed ei võta iseennast ei inimeste ega loomingulise kooslusena liiga tõsiselt. Mis on minu jaoks selle žanri kontekstis väga sümpaatne.
Conani kontserdi lõpetas uuelt albumilt pärinev lugu nimega «Paincantation» – vana kooli rock’n’roll’i parimate traditsioonide vaimus esitatud coda, mille ootamatu pompoossus suubus õnneks kiiresti ja pöördumatult grindcore’i hüppelauana kasutades klassikalise metal’i kaanonitest väljapoole jäävasse noise’i. Oli see nüüd «õnnelik lõpp» muusikalisele käsikiimlusele või eneseiroonia, mine võta kinni. Ligemale 70 minutit kestnud helirännak läbi kanalisatsioonitorude kulmineerus väljajõudmisega... kuhu? Suurde Valgusesse või peeglitagusesse Pimedusse? Või eneseküllasesse vaikusesse, mis heidab teel selle poole redelipulkadena kasutatud massiivsed rifid ja biidid tagantkätt seljatagusesse tühjusse?
Olen kuulnud, et Conanit nimetatakse Briti saarte kõige valjemaks bändiks. Sveta Baari lava ees seistes ma selle peale ei mõelnud, ent öösel pärast kontserti kodus seda lugu kirjutades olen pidanud kolm korda vannituppa sööstma, sest pahina järgi tundus, et olen kraanist vee jooksma jätnud. Aga vesi oli kinni. Lihtsalt kõrvus kohiseb. Minu kõrvakiled on Conani muusika kontserdilt koju kaasa toonud, otsekui soovimata sellest lahti lasta. Tunne on sama mõnus ja soe nagu pilvitu suvepäeva hilisõhtul, kui avastad toas viibides, et nahk kiirgab välja pärastlõunal õues kohatud päikest.
* Parafraas Chuck Berry tuntud loost «Rock and Roll Music», mille laulis veel tuntumaks Liverpooli ansambel The Beatles.
Conan
Tallinnas Sveta Baaris 11. oktoobril