Me viimne Laul

Venno Laul. Foto: Liis Treimann

Venno Laulul oli üle 500 laulupoja. Alustasime RAMi poistekoori või Eesti poistekoori ettevalmistuskooris kuueaastaselt, saime kolm aastat treeningut, murdsime kontsertkoori, saime aastake häälemurde ajal kodus elu üle järele mõelda ning enamasti naasime koori tenori või bassina. Venno kasvatas kõikidest kooripoistest mehed. See tähendas imelisi kontserte, kaugeid välisreise, kõva distsipliini ja muusikalist võlumaailma sinimustvalgete aadete ja lippude all.

Venno Laul – lisaks sellele, et ta oli muusikaakadeemia rektor, laulupidude üldjuht, kooriühingu juht, Estonia klaverivabriku juhataja – oli meie poiste jaoks ennekõike eeskuju. Laitmatute, viisakate maneeride, puhaste valgete särkide, ilusate ülikondade, elegantse käitumisega eestimeelne härrasmees, kes õpetas armastama muusikat, oli vajaduse korral karm, aga alati õiglane. Venno uskus oma poistesse isegi siis, kui keegi teine meisse enam ei uskunud. Me jäime alati tema poisteks – nagu tema jäi meie Õpetajaks. Venno ei andnud ühegi noore mehe puhul alla, teadis alati, et saab paremini, on võimalik rohkem harjutada, olla ise tublim, keskenduda olulisele, ennast parandada, püüda täiuse poole jne. Temaga koos tundus, et kõik on võimalik – oli lootust, usku, rõõmu, raskusi... Aga ma ei ole näinud ühtegi sellist, vajaduse korral päris tõsist meest, kes oleks samas olnud nii suuremeelne ja uskunud, et kõigist saab asja.

Kuu aega tagasi tulime endiste lauluvendadega kokku ja laulsime Vennole Estonia kontserdisaalis 80. sünnipäeva puhul «Ärkamise aega». Venno oli siis juba haiglas. Ta ütles oma perekonnale, et see oli tema senise elu kõige liigutavam üllatus. Ka haiglas olles mõtles ta meie, mitte enda peale.

Venno Laul oskas lõpuni vääriliselt hinnata sinimustvalge lipu ilu, nende värvide tähendust ja ennekõike selle väikese rahvakillu hinge, kes neid värve kalliks peavad. Venno Laul teadis ka valu hinda, teadis, mis on vabadus, mis on Eesti Vabariik – oli selle taassünni juures ja ta armastas seda maad südamest. Me laulsime isamaalisi lugusid, teinekord läbi pisarate – sest see kõik, mida Venno aitas luua, lihtsalt oligi otsatult ilus. Me nutsime, aga laulsime alati lõpuni, laul ei katkenud. Kui Venno Laul tõusis laulupeol dirigendipulti, siis sageli ei saanud kohe alustada – sest lauljad rõkkasid nii võimsalt ja pikalt. Siis ta naeratas, andis häälerühmadele hääle kätte ja laul võis ta kindla käeviipe peale alata.

Seda kõike ei juhtu enam iialgi, sest see mees lahkus täna öösel. Ütlen lihtsalt, kurvalt ja väga ausalt: meil on nii neetult kahju ja me igatseme Sind. Sa olid suur mees mitte pelgalt kasvult või saavutuste poolest. Sa olid suur mees hingelt.

Meie, Sinu poisid, üritame iga päev olla Sinu väärilised, aga Sina oled endiselt meie eeskuju. Väga palju head, mis on meis, on pärit Sinult, Su õpetustest ja see elab edasi meie lastes, nagu Sina elad edasi meie südameis. Puhka rahus, kallis Venno! See on esimene kord, mil Laul katkes...