Laena kapuutsi, Vanemuine!
Nublu kontserdi arvustus!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Nublu Kultuurikatlas. Alates temast ei jookse põlvkondlik lahingujoon enam mitte räpi ja mitte-räpi, vaid räpi ja pominaräpi vahelt.

FOTO: Rauno Liivand

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Mina ka! Kui Eesti tänavuse pika ja sooja suve kuumim kodumaine popartist Nublu kuulutas välja esinemise minu koduteele jäävas Kultuurikatlas, tundsin end kutsutuna. Isegi kohustatuna. Kohustatuna enese ees. Sest kipun üha enam kartma, et elu läheb mööda, noorus keerab selja ja astub pikkade sammudega kaadrist välja, jättes minu – raagus vaimuga keskealise taadi – elusügisesse, kus ühtäkki miski enam ei roki ega riimu.

Nublu looming näib olevat popmuusika formaati pakitud nooruse eliksiir. Üldisel retroajastul on see kuidagi väga elusalt ning heas mõttes valusalt nüüd ja praegu. Laulud, mida eile polnud veel. Laulud, mille biidid, saundid ja sõnad kleepuvad tähelepanu ja teadvuse külge, kutsuvad kaasa pomisema ja mõmisema. Laulud, mille pärast me võib-olla kõik tulevikus tagantjärele kollektiivselt piinlikkust tunneme.

Aga jätame tuleviku – selle kõigist transtsendentsidest suurima – siinkohal rahule. Ning tuleme tagasi olevikku. Julgen väita, et 22-aastane Nublu on parim asi, mis juhtunud eesti nooremale põlvkonnale suunatud popmuusikas pärast Tommy Cashi; tema esilekerkimist võib võrrelda Chalice’i tulekuga 15 aastat varem. Sarnaselt Chalice’iga on ka Nublu noormees metsast, kes pööras mõne kuuga ringi mitu seni valitsenud arusaama hiphopist (ning otsapidi popmuusikast laiemalt) ning tõi eestikeelse musa juurde terve põlvkonna õrnas ning väga õrnas eas noori inimesi, kelle klikid, laigid ja download’id kipuvad muidu minema pigem piiritagustele ja ingliskeelsetele artistidele.

Sealjuures väärib märkimist, et Nublu on seda kõike teinud kõigest mõne kuuga (tema esimene kontsert oli tänavu aprillis), ilma albumi, korporatiivse turundamise ja kõneväärse meediakajastuseta, avalikkuse tähelepanu võitmisel abiks vaid loetud veebisinglid Youtube’is ja Soundcloudis. Alates temast ei jookse põlvkondlik piiri- ja lahingujoon enam mitte räpi ja mitte-räpi, vaid räpi ja pominaräpi (aka mõminaräpi) vahelt. Sealjuures istub Nublu tänavuse suve hitikuningana ühtaegu kahel troonil, olles nii alternatiivne (mida tahes see tänapäeval kellelegi tähendab) kui ka peavool (klikilugeriga ei saa vaielda).

Tagasi üles