Laena kapuutsi, Vanemuine!

Nublu Kultuurikatlas. Alates temast ei jookse põlvkondlik lahingujoon enam mitte räpi ja mitte-räpi, vaid räpi ja pominaräpi vahelt. Foto: Rauno Liivand

Mina ka! Kui Eesti tänavuse pika ja sooja suve kuumim kodumaine popartist Nublu kuulutas välja esinemise minu koduteele jäävas Kultuurikatlas, tundsin end kutsutuna. Isegi kohustatuna. Kohustatuna enese ees. Sest kipun üha enam kartma, et elu läheb mööda, noorus keerab selja ja astub pikkade sammudega kaadrist välja, jättes minu – raagus vaimuga keskealise taadi – elusügisesse, kus ühtäkki miski enam ei roki ega riimu.

Nublu looming näib olevat popmuusika formaati pakitud nooruse eliksiir. Üldisel retroajastul on see kuidagi väga elusalt ning heas mõttes valusalt nüüd ja praegu. Laulud, mida eile polnud veel. Laulud, mille biidid, saundid ja sõnad kleepuvad tähelepanu ja teadvuse külge, kutsuvad kaasa pomisema ja mõmisema. Laulud, mille pärast me võib-olla kõik tulevikus tagantjärele kollektiivselt piinlikkust tunneme.

Aga jätame tuleviku – selle kõigist transtsendentsidest suurima – siinkohal rahule. Ning tuleme tagasi olevikku. Julgen väita, et 22-aastane Nublu on parim asi, mis juhtunud eesti nooremale põlvkonnale suunatud popmuusikas pärast Tommy Cashi; tema esilekerkimist võib võrrelda Chalice’i tulekuga 15 aastat varem. Sarnaselt Chalice’iga on ka Nublu noormees metsast, kes pööras mõne kuuga ringi mitu seni valitsenud arusaama hiphopist (ning otsapidi popmuusikast laiemalt) ning tõi eestikeelse musa juurde terve põlvkonna õrnas ning väga õrnas eas noori inimesi, kelle klikid, laigid ja download’id kipuvad muidu minema pigem piiritagustele ja ingliskeelsetele artistidele.

Sealjuures väärib märkimist, et Nublu on seda kõike teinud kõigest mõne kuuga (tema esimene kontsert oli tänavu aprillis), ilma albumi, korporatiivse turundamise ja kõneväärse meediakajastuseta, avalikkuse tähelepanu võitmisel abiks vaid loetud veebisinglid Youtube’is ja Soundcloudis. Alates temast ei jookse põlvkondlik piiri- ja lahingujoon enam mitte räpi ja mitte-räpi, vaid räpi ja pominaräpi (aka mõminaräpi) vahelt. Sealjuures istub Nublu tänavuse suve hitikuningana ühtaegu kahel troonil, olles nii alternatiivne (mida tahes see tänapäeval kellelegi tähendab) kui ka peavool (klikilugeriga ei saa vaielda).

Pole mingi uudis, et eestikeelset popmuusikat tassib juba pikemat aega kohalik hiphop. Kuid Nublul on õnnestunud heas mõttes eristuda ka selle skeene sees. Kuidas? Ta pole kindlasti mitmest teisest loomingulises plaanis objektiivselt parem või originaalsem (sama esteetikat ja autorihoiakut kandis juba MC Wimpeli surematu šedööver «Botased kuluvad» aastast 2004, kui tuua üks suvaline näide), küll aga julgen väita, et ta on teistest cool’im. Vähemalt hetkeks.

Ükski kohalik artist või lugu pole olnud ammu nii vastupandamatul ning tervet mõistust eiraval moel cool kui Nublu ning tema «Öölaps» ja «Mina ka» (kusjuures minu isiklik lemmik tema repertuaarist on hoopis kuu aega tagasi avaldatud «2 quick start»). Cool’indus on artistile kõva, ehkki kiiresti (ning sageli pöördumatult) käest kaduv kapital. Imeteldagu ja hinnatagu teda, kuni ta kestab.

Nublu on uue põlvkonna hääl ja nägu, mis on omamoodi paradoks. Sest tal pole õigupoolest kumbagi, ei häält ega nägu. Üksnes halvasti artikuleeritud pomin ning suured suusaprillid ja kulmudeni tõmmatud kapuuts. Ning repertuaaris vähem lugusid kui tema peamise sihtgrupi liikmetel keskmiselt eluaastaid (pakun, et see arv on umbes kümme).

Nublu on oma identiteedi ehitanud suuresti anonüümsusele. Tema artistikuvandis pole ühtegi teravat nurka. Ühtepidi on siin seesama naeruväärsuseni armas egotripp, mis hiphopis ikka. Aga voolava, eestlibiseva subjektiga, kelle väljaütlemised jäävad olmelisele tasandile, väsitamata liigse isiklikkuse, tunde- ja mõttesügavuse, ühiskonnakriitilisuse ja/või roppuse pretensiooniga. Ammugi ei soovi ega proovi Nublu olla järjekordne hilisteismeline kolkagangster. Ning mis peaasi: Nublu ei räpi kuulaja suhtes ülalt alla: ei õpeta, moraliseeri, ähvarda, ei pritsi läbi sõnade tatti. Tean enese näitel, et inimestele see meeldib. Seda enam, et seda kohtab räpižanris kahetsusväärselt harva.

Pominaräpp on suuresti nohikuräpp. Ning sellisena kergelt eneseirooniline. Mis teeb ta teatud mõttes immuunseks võimaliku kriitika suhtes. Sest selles žanris ei saa justkui läbi kukkuda, kuna võimalik (ning otsapidi kohustuslik?) äpardumine on sinna juba sisse lavastanud, see on mitte üksnes osa mängust, vaid ka mängu ilust. Latt, millest üle hüpata, on pandud nii taustabiitide, sõnade, esituse kui ka muusikavideote professionaalse teostuse osas teadlikult hästi madalale. Selles kõigis on midagi armsalt ja autentselt toorest ning demolikku.

Nublu on suur meister tegema lugusid, mis algavad mitte kuskilt, otsekui kobavalt ja kogemata. Ta hakkab räppima mitte pakitsevast väljendusvajadusest, vaid seepärast, et biit juba tuleb ning oleks piinlik ja vastutustundetu lasta tal tühja joosta. Aga varem või hiljem, nii umbes teises salmis, tabab Nublut ikka väljapeetud kangestumine. Kohati kuni selleni, et tuleb kuulajale «otse-eetris» ausalt ning süüdlaslikult tunnistada, et tal on refrään tegemata.

Nublu ei ole tavapärane (wannabe) superstaar. Räpimaailmas, kus kõik (sealhulgas naised) tahavad olla suurte munadega mehed, on see tähelepanu- ja tänuväärne erand. Üks pisike ja väljapeetult ebakindel ego «suurte ja eriliste» isiksuste vahel. Nublu ikoonilises, ent samas napis artistikuvandis on midagi koomiksipärast, tema karakter on konstrueeritud sarnasel moel nagu paljudel püstijalakoomikutel. Vastupidi ametivendade räpiskeenele ja sarnaselt koomikutega pole ta tegelasena mitte «suurem kui elu», vaid «väiksem kui elu».

Tema lugudel, iseäranis tänavuse aasta toodangul, on hiphopi ja räpi kõige olulisem kvaliteet – kandev flow. Mis on seda imetlusväärsem, et ta on selle saavutanud ilma välise seksapiili, suurte sõnade ning lennukate biitideta, võimalikult anonüümselt ning väljapeetult vähenõudliku kunstilise strateegiaga.

Kui hiphop on olnud algusest peale tuntud eelkõige muusika (biitide, meloodiate ja soundide) sämplimise poolest, siis Nublu sämplib – ehk tsiteerib ja parafraseerib – eelkõige sõnu. Enamasti väga leidlikult ja vaimukalt. Tema riimidel (nagu ka biitidel ja esitusel) pole juures kuulajas piinlikkust tekitavat higihaisu – tunnistust artisti ebavõrdsest võitlusest žanri nõudmistega. Tema släng on casual, mitte show-off. Nublu liigub väikese inimese olmeliste teemade käsitlemisel veetleva mänglevusega absurdi ja tagasi, olles mahedalt ja muhedalt irooniline nii žanri kaanonite ja «parimate» traditsioonide kui ka omaenese autorimina suhtes.

Alustades oma karjääriga rohujuure tasandilt, on ta sinna teatud mõttes jäänud tänini. Või vähemalt kuni laupäevase ürituseni Kultuurikatlas. Sest nn magamistoaräpi toomisel suurele kontserdilavale tuleb artistil teha paratamatuid järeleandmisi, hakata kehastama mingit suuremat rolli. «Väiksem kui elu» ei kanna seal välja, arglikud biidid ja vaoshoitud pominad pöörduvad mastaapses saalis iseenese vastu.

Nublu kontsert Kultuurikatlas. 13.10.2018. Foto: Rauno Liivand

Ootasin suure huvi ning kerge hirmuga, kuidas veab anonüümsust taotlev paarihitiartist välja tunniajase kontserdi tuhande inimese ees. Arvasin ja eeldasin, et see show, mis pidi eelreklaami kohaselt tulema «ajuvaba», saab olema peale muusika täietud vaheklippide ning võimalik, et ka püstijalakomöödiaga.

Kui Nublu öösel kell kolmveerand kaks õhtu ainsa artistina peale tuli, polnud vaja inimestele südamele panna, et nad pöörduksid endale lähima tantsupõranda poole. Sest nad olid seda juba teinud. Valmis tantsima, hüppama ja kaasa laulma.

Esimese looga, milleks oli «Öölaps», pistis Nublu rahva endale taskusse ega lasknud teda sealt välja kuni lõpulooni, milleks oli «Mina ka». Sinna vahele mahtusid peaaegu kõik tema seni avaldatud lood ja veel üks päris uus pala, Ummamuudult sämplitud sõnadega träkk, millest kujunes minu õhtu kõrghetk. Seejärel tulid «Öölaps»ja «Mina ka» kordamisele – ainult sedapuhku originaalist oluliselt kiirema tempoga, peaaegu omaenese paroodiatena.

Nubluga jagasid lava Pearu Paulus, Lenna ja Reket ning mustade dresside ja kapuutsidega noormehed (mingi veider paroodia Public Enemyga kaheksakümnendate lõpus koos esinenud nn mustadele pantritele?). Lava tagaseina katval hiigelekraanil näidati nii lugude peale kui ka vahele eri hoiaku ja visuaalesteetikaga lühiklippe.

Lenna esinemas Nublu kontserdil Kultuurikatlas, 13.10.2018. Foto: Rauno Liivand

Oma lugudes seni kohaliku räpiskeene «oluliste» siseasjade arutamisest hoidunud Nublu tegi ühes sketšilikus videos torke kolleegile, kellelt ta EMA aasta parima laulu tiitli varsti suure tõenäosusega üle võtab. Kuid selle torke sõnum läks mul kõrgelt üle pea, sest tähenduse sünniks vajalikud vaimsed eeltingimused olid täitmata. Kontserdi kujunduses ning videograafikas oli kasutatud suusaprillidega koera logo – Nublu arglikku, ent suhteliselt hästi õnnestunud katset end kuidagi visuaalselt brändida.

Kõik need ülivõrded, mida ma käesoleva jutu esimeses pooles Nublut ja tema loomingut iseloomustades teksti tõin, jäävad kontserdist rääkides kahjuks tööta. Sest Kultuurikatlas astus üles üks teine Nublu, kes ei vastanud piisaval määral minu soovmõtlemisest kantud ettekujutusele temast ning meeldis mulle seega hoopis vähem.

See kontsert demütologiseeris ja deindividualiseeris Nublu. Olgugi et ta säilitas esinedes oma anonüümsuse ja püüdis mitte ülemäära ringi joosta, hüpata ning superstaari kehastada, oli see lavakuju siiski suures vastuolus tema lugude subjektiga, milles annavad tooni salapära ning nohiklik ebakindlus ja sissepoole suunatus. Ta oli artistina seal laval palju rohkem nagu kõik need teised, kui mina – ning võimalik, et ka ta ise – oleks soovinud.

Ka tema laulud kaotasid kontserdil suure osa oma isikupärast ja veetlusest, sest kõlasid nagu hiphop ja räpp sellises esituskontekstis enamasti. Suur lava nõuab tummisemaid biite, mis litiksid läbi rahva tagaseinani välja. Ja neid biite oli Nublu lugudele selleks puhuks kõvasti juurde naelutatud.

Et neist üle räppida, pidi stuudiosalvestustel pominast-mõminast oma firmamärgi kujundanud Nublu tõmbama kopsu mitu korda rohkem õhku ning tegema valjemat häält. Mis – nagu kohapeal selgus – ei ole artistina (veel praegu) tema suurim trump. Ühtlasi kaotas tema nohikuräpi jaoks otsekui rätsepalõikega loodud hääl seeläbi kriitiliselt suure osa oma isikupärasest veetlusest; puudulik artikulatsioon, mis magamistoaräppi üksnes kaunistab, mõjus suurel laval kõrvakriipivalt suure puudusena.

Nublu ja tema publik Kultuurikatlas. Foto: Rauno Liivand

Jään suure põnevuse ja kaasaelamisega ootama Nublu esikalbumit ning uusi kontserte. Üks meie riigi pealinna suurimaid saale on igatahes tormijooksuga võetud. Tema tähelend kestab usutavasti ja loodetavasti veel vähemalt kuni talviste muusikaauhindadeni.

Huvitav, kas Nublu saatuseks saab olema kaduda seejärel kiiresti langeva komeedina kosmilisse öösse või tulevad edasi Alexela kontserdimaja, Saku suurhall, lauluväljak, üldrahvalik austus ja armastus, retroartisti s(t)aatus, elutööpreemiad, riiklikud matused kõrges eas... Keelepiirid ilmselt kaugemale ja kõrgemale lennata ei luba.