Filmiarvustus «7 võõrast «El Royale´is»»: Tarantino-järgse ajastu vaev

Kõik on veel põnev: tegelased kogunevad hotelli «El Royale». Foto: Tootja Foto.

Kui geopoliitikas vaeveldakse praegu tõejärgses ajastus, siis kommertsfilminduses on jõutud Tarantino-järgsesse aega ja katsumusi jagub siingi. «7 võõrast «El Royale´is»» just sellise katsumuse pakubki. Soovitan filmisõbrale, kes armastab kinos õlut libistada: pea esimene pool – tund ja kümme minutit – õlleta vastu, sest film on nauditav, tempokas ja paljulubav. Teine tund ja kümme minutit on nagu vene muinasjutt: mida edasi, seda hullemaks, ja kainelt lõpuni minna läheb raskeks.

Lugu ise on sellest, kuidas allakäinud hotelli «El Royale» Nevada ja California piiril satub kuus (üks tuleb hiljem) võõrast inimest, kusjuures naised on täpselt need, kellena nad paistavad, ja mehed täitsa ilmselgelt pole need, kellena nad paistavad. Piirimotiiv jääb kasutuseta. Lugu jutustatakse mitte-lineaarsena (nagu näiteks «Pulp Fictionis») ja eraldi peatükkidena (nagu Tarantino armastab teha).

Filmi produtsent ja stsenarist Drew Goddard on seni eelkõige seriaale ja ulmekaid vorpinud. Nüüd järsku tahtis ta Tarantinoks saada, ja esimese katsetusega läks nagu «Kill Billiga» – pikkus rikkus filmi. 90-minutilisena võinuks «7 võõrast» olla «Vihase kaheksa» võluv interpretatsioon. Ent linale lastud kaks tundi ja 20 minutit on liiga palju: sisu nämmutatakse vaatajale nii ette ja üle, et oma peaga pole enam midagi teha. Näib, nagu oleks stsenaarium robotiga kahasse loodud – Goddar kirjutas võtmestseenid ning robot kirjutas vahele stseenid, mis seletavad võtmestseene. Ja seletavad robotlikult, see tähendab piinava põhjalikkusega. See-eest on dialoogid autentselt igavad ja puised, täpselt sellised, nagu robot neid kirjutada võiks.

Kõige põnevama rolli teeb seni veel vähe tuntud Lewis Pullman narkomaanist hotelliadministraatori Milesina. Kahjuks on režissöör otsustanud just seda tegelast kohelda nagu kõrvalosatäitja osatäitjat. Tema avamiseks jääb väga vähe aega ning robot-stsenarist teeb selle ära sirgelt ja otse nagu joonlauaga.

Paljulubav karakter areneb igavaks stambiks, kes lastakse kiiresti maha ning unustatakse sealsamas.

Hea on võltspreestri rollis Jeff Bridges («Mehed, kes jõllitavad kitsesid», «Suur Lebowski»), kelle mask hakkab kiiresti pragunema, kui tuleb välja, et ta ei tea kirikulaule. Vaimukas vihje, kahju ainult, et see nii hilja tuleb.

Jon Hammi («Mad Man», «Põgenemise rütm») paistab mingi needus jälitavat. Siin mängib ta sorava jutu ja libeda olekuga müügimeest, kes osutub siira südametunnistuse ja protestantliku tööeetikaga FBI agendiks. Teisisõnu: paljulubav karakter areneb igavaks stambiks, kes lastakse kiiresti maha ning unustatakse sealsamas. See tegelane määrab sündmuste käiku nii vähe, et jääbki arusaamatuks, miks ta seal on.

Chris Hemsworth («Thor») püüab kõhulihaseid heilutades olla nagu noor Brad Pitt filmis «Thelma ja Louise». Paraku sünnib selliseid nagu Pitt kord saja aasta jooksul. Ülejäänud võivad särgid seljast heilutada ja ikka pole see. Ent mida muud Hemsworthil ka teha olnuks: tema tegelaskuju on nii lame ja ettearvatav, et tahaks edasi kerida kohani, kus ta maha lastakse. Küsimus on ainult selles, kes laseb. Sündmus ise ligineb vääramatu ettenähtavusega.

Kas seda filmis on mõtet vaatama minna või mitte? Ma võiksin ju nüüd rääkida halvast ilmast ja leiutada veel ettekäändeid, kuidas inimene võib kinno sattuda, kuid sellel pole mõtet. Pilet, jook, väike suupiste igavuse peletamiseks ja ongi 10-15 eurot läinud (oleneb joogist). Selle raha saab mõistlikumalt kulutada. Näiteks mõne teise filmi peale.

«7 võõrast «El Royale´is»»

Põnevik
2018 USA
Kestab 2 tundi 21 minutit
Režissöör Drew Goddard
Osades: Jeff Bridges, Cynthia Erivo, Dakota Johnson, Jon Hamm, Chris Hemsworth, Cailee Spaeny, Lewis Pullman.