Aja auk. Led Zeppelin 50 ehk Kuidas muuta keha elektriliseks

Led Zeppelin Foto: Pop

Suve alguses ilmus eesti keeles ajakirjanik Mick Walli kirjutatud Led Zeppelini lugu pealkirjaga «Kui maal kõndisid hiiglased». Vaatamata raamatu küllaltki toekale hinnale (35 eurot), oli see raamatupoodide müügitabeleid vaadates natukest aega ka enim müüdud raamat Eestis. Nädal tagasi viibisin kogumiku «Eesti novell 2018» esitlusel Rahva Raamatus. Kui pärast vestlusringi esinejatega saabus võimalus küsimusi esitada ka publikul, tuli esimene küsimus kelleltki meesterahvalt, see oli esitatud vestlust läbi viinud Mart Juurele ja kõlas nii: «Härra Juur, ega teie ei tea, millal see Led Zeppelini raamat poes odavamaks läheb?»

Hiljuti kirjutas ERRi kultuuriportaalis Led Zeppelini uuesti välja antud 1976. aasta live-plaadist «The Song Remains the Same» kriitik Oliver Lomp, arvustus kandis pealkirja «Led Zeppelin muutub iga inimese individuaalses ajas paremaks». Autor meenutas arvustuse käigus, kuidas ta keskkooli ajal vahel koolist poppi armastas teha ning siis mööda Tallinna baariurkaid kondas, et näha kontingenti ja elu kui sellist. Ühest kohtumisest kirjutab ta nii: «Ma ei mäleta, mis maailmaasju me veel arutasime, ent mingil hetkel läks jutt muusikale. Minu sellealased teadmised olid toona oluliselt kesisemad ja piirdusid metalsema muusika osas suuresti peavoolubändidega nagu Metallica või Iron Maiden ning kui mu uus sõber ühtäkki täiel veendumusel teatas «Aga läbi aegade kõige kõvem bänd on Led Zeppelin», tundsin end veidi ebakindlalt. Olin küll seda nime kuulnud, ent pigem ei tundnud end selles maailmas turvaliselt. Kõigele järgnevale, mida ta Led Zeppelinist rääkis või õhuinstrumente mängides žestikuleeris – ja seda kõike oli väga palju –, tegin mina vastuseks lihtsalt «mhmh» või noogutasin heakskiitvalt. Selle jutuvada sees, mille jooksul tegi ta, hea inimene, mulle ka paar mahla (kõigi nimed muudetud) välja, kuna kuulis, et olen õpilane, jäi mulle kõige enam meelde see, et ta annaks oma elu selle nimel, et Led Zeppelini järgijäänud koosseis tuleks kasvõi üheks tuuriks uuesti kokku.»

Sellise unistuse täitumine võib olla isegi reaalne, kas just tuuriks, aga räägitakse, et Led Zeppelin võib olla 2019 Glastonbury festivali üks peaesinejaid. Mõned korrad on bänd pärast oma laialiminekut (küll ilma nende paratamatu osata – 1980 kitarrist Jimmy Page’i majas enda okse kätte lämbunud ja sageli maailma kõigi aegade parimaks tunnistatud rock-trummari John Bonhami aka Bonzota, mille tagajärjel niigi kriisis vaakunud bänd lõplikult laiali läks) koos mänginud ja need pole olnud kontserte näinute arust just kõige hiilgavamad hetked. Robert Plant on näidanud üldiselt suurt tõrksust selliste taastulekukontsertide vastu ja eriti on solvanud Page’i see, et Plant ei taha midagi kuulda laulust «Stairway to Heaven». Ma ei ole enam sama inimene, kes selle laulu sõnade kirjutamise aegu, on laulja oma vastumeelsust põhjendanud.

Päris täpset Led Zeppelini sünnipäeva on keeruline määratleda või siis sõltub see vastavalt määratleda soovija eelistustest. Bändi uus nimi kuulutati pressikonverentsil välja 14. oktoobril 1968, kuid pärast seda jõuti veel üks kontsert anda vana nime, The New Yardbirdsi all. Ametlik esimene esinemine uue nimega toimus 25. oktoobril Surrey ülikoolis. Selles koosseisus – laulja Robert Plant, kitarrist Jimmy Page, bassist John Paul Jones ja trummar John Bonham – oli koos mängitud sama aasta juulikuust. Bänd oli justkui ühe tolleaegse briti mõjukama rock-bändi Yardbirds õigusjärglane, kuid kuna see nimi viitas liigselt minevikule, oli sellest tarvis nii moraalsetel kui ka õiguslikel põhjustel loobuda. (Kes küll tahab vaadata bändi nimega The New Yardbirds, öeldi, see oleks umbes sama kui minna vaatama bändi nimega New Beatles, vana asja ülessoojendamise mekk on sellisel asjal juures.)

{/iframe_embed}

Page oli olnud Yardbirdsi liige, bändi, mis oli hakanud ennast ammendama, ning teised bändiliikmed olid sellest ükshaaval minekut teinud. Kui Jimmy Page bändi uusi liikmeid otsima hakkas, ütles nii mõnigi, et sellisesse relikti nagu Yardbirds ta küll mängima ei tule. Selline oli ka John Bonhami seisukoht, kes lõpuks põhimõtteliselt väevõimuga tulevasse Led Zeppelini trummide taha pandi. Kui mõtled sellistele hetkedele, mõtled paratamatult ka ajaloost, mõtled neist, keda Page bändi kutsus ja kes erinevatel põhjustel sellest ära ütlesid. Mõtled ajaloo kummitavatele ja kummalistele radadele. Mitmeid neist kutsututest mäletavad tänapäeval vaid vähesed.

Aga Jimmy Page’il, kes oli lisaks Yardbirdsile olnud ka Londoni tolle aja üks nõutumaid stuudiomuusikuid, oli idee, ja ikka millestki suurest. Mick Wallile antud intervjuus räägib Page, et uus bänd pidi olema midagi sellist: «Ma nägin kogu seda dünaamikat. Kuna minu maitse hõlmas muusikaliselt kõike, siis ei pidanud me piirduma ainult ühe konkreetse asjaga. See polnud lihtsalt bluus ega lihtsalt rock’n’roll. See polnud lihtsalt folkmuusika ega klassikaline muusika. See läbis otsast lõpuni kõike.» Kindlateks märksõnadeks ka «valgus ja vari».

Bonham ei tahtnud bändi tulla ka sellepärast, et tal oli kindel töökoht ameerika laulja Tim Rose’i taustabändis, kus ta teenis 25 naela nädalas, aga uus bänd ei tõotanud alguses muud kui hämarat perspektiivi. Robert Plantil polnud bändi tulemise vastu midagi, töökoht ehitusel polnud päris see, ainult Page ise ei teadnud, kas ta teda ikka tahab. Tolkieni fännist laulja avaldas kitarristile küll muljet, kuid kahtlusi tekitas asjaolu, miks nii hea laulja juba varem mõnes korralikus bändis pole olnud, et ju siis peab seal midagi kusagil mäda olema. Bassimees John Paul Jones oli samuti stuudiomuusik ja tõusev täht arranžeerijana, kelle oskusi olid rakendanud Tom Jones, Engelbert Humperdinck jne. Jones pakkus ennast põhimõtteliselt ise Page’ile, kuna talle tundus, et n-ö vanainimesemuusika arranžeerimise peale jäädes võib elu temast lõpuks sootuks mööda minna, kuna mujal toimus nii palju.

Igal juhul juba esimeses proovis tundus bändis kõigile, et nüüd on midagi väga hästi, bänd klappis suurepäraselt. Esimese albumi lindistasid nad 30 tunniga ning maksma läks see umbes 1800 naela Jimmy Page’i taskust. Mänedžher Peter Grant küll pakkus välja, et võib ka natuke raha anda, aga kontrollifriigist kitarrist tundis, et kõige parem on, kui tema maksab. Kui plaat oli olemas, läks Peter Grant joonelt plaadifirma Atlantic jutule ja rääkis välja 210 000 dollari suuruse avansi, mis tundmatule bändile oli tollal ennekuulmatu summa. Peter Grantist eraldi rääkis üks kevadine «Aja auk», kuid mainigem nii palju, et temast oli peagi saamas muusikatööstuses selline mänedžer, kellega eriti ei vaieldud – tema ütles, kuidas asjad on. Endine show-maadleja kohtles Led Zeppelini nagu oma perekonda ja lähtus põhimõttest, et kui bändil läheb hästi, läheb ka temal hästi. Kuulujutu järgi istus ta kunagi kogemata ühel üritusel Elvis Presley isale peale, mille tagajärjel viimane suri.

1968. aasta jõulude aegu läks bänd esimest korda USA turneele. Olid küll jõulud ja ei tahetud minna, aga Grant ütles, et küll jõuate tulevikus veel jõulusid pidada, kui kotid raha täis. Alustati soojendusesinejana, aga varsti ei tahtnud peaesinejad pärast neid enam esineda, sest Zeppelin tegi publikuga puhta töö ja pärast neid lavale tulnute muusika järgi jäi ainult haigutada. Led Zeppelini arusaam muusikast oli mutantbluus, mutantne seksmuusika, muusika uuele elektrilise närvisüsteemiga inimesele, ja sellise asja vastu ei saa keegi.

Meenutame natuke ka tolleaegset kultuurilis-poliitilist õhustikku. 1968 kevadel tapeti nii Martin Luther King kui Robert Kennedy, Prantsusmaal toimusid üliõpilasmässud, 1969 on tagantjärele kuulutatud rock-mütoloogias tumeduse võrdkujuks. Siis tegutses Los Angeleses Charles Mansoni jõuk oma apokalüptiliste rassismiideedega ning Altamonti rock-festivalil mõrvasid Põrguinglid Rolling Stonesi kontserdi ajal mustanahalise teismelise Meredith Hunteri. Rolling Stones laulis sümpaatiast kuradi vastu. Led Zeppelini põhjaks oli bluus, mille üks keskseid müüte oli samuti pakt kuradiga. Jimmy Page sai hiljem tuntuks ka kui suur okultismihuviline, kes elas kurikuulsa (seks)maagi ja briti kõige kurjemaks inimeseks nimetatud Aleister Crowley omandusse kuulunud Boleskine’i lossis Loch Nessi järve ääres ja kellele kuulus ka vist maailma suurim Crowley mälestusesemete kollektsioon. Mõistagi saadavad Led Zeppelini müüti lood sellest, kuidas nende muusikasse on peidetud satanistlikke sõnumeid, mis avalduvad tagurpidisel käitlusel. 1977 ilmutas endisest Zepi-fännist taassündinud kristlane Thomas W.Friend omakirjastatud 632-leheküljelise teose «Fallen Angel: The untold story of Jimmy Page and Led Zeppelin: Based on Stairway to Heaven Album» – see käsitleb kogu bändi loomingut hinge kuradile müümise võtmes.

Alustati soojendusesinejana, aga varsti ei tahtnud peaesinejad pärast neid enam esineda, sest Zeppelin tegi publikuga puhta töö ja pärast neid lavale tulnute muusika järgi jäi ainult haigutada. Led Zeppelini arusaam muusikast oli mutantbluus, mutantne seksmuusika, muusika uuele elektrilise närvisüsteemiga inimesele, ja sellise asja vastu ei saa keegi.

{iframe_embed}

Kuid esimese plaadi juurde tagasi. Kontsertidel murdis Zeppelin võimsalt ja ka plaat müüs hästi, kuid kriitikud suhtusid neisse pika hambaga, neid peeti liiga valjuks ja labaseks. Zeppelin on üks suur haip ning nende plaat pole muud kui varem ilmunud Page’i sõbra ja Yardbirdsi kaaslase Jeff Beck Groupi albumi «Truth» hale koopia, kirjutati. Need arvustused jätsid ka elukestva või karjäärikestva jälje Zeppelini suhtumisele muusikaajakirjandusse, nad ei armastanud eriti ajakirjanikke ja vähesed pääsesid hiljem neile lähedale.

Miks neil ikkagi kohe algusest peale nii hästi läks? Page meenutab: «Psühhedeelse muusika idee oli kogu aeg õhus ja olemas, aga ei kehastunud päriselt millekski. Sellepärast saatiski Zeppelini edu: oli terav vajadus selle järele, kuidas me mängisime. Kõik lasevad end mõnusalt lõdvaks ja siis tuleme meie ja sõidame nagu kiirrong sisse.»

Led Zeppelini nimi. Paar aastat enne Led Zeppelini plaanis Jimmy Page taas kord bändi teha, selles pidid osalema peale tema veel Jeff Beck ja ansambli The Who tüübid John Entwistle ja Keith Moon. Keith Moon tegi selle peale nalja, et selline bänd vajub alla nagu «tinast tsepeliin» (Lead Zeppelin). Hiljem, kui bänd endale nime otsis ja see nimi hea nimena üles kerkis ja heakskiitu leidis, arvas Peter Grant, et nimi on hea küll, aga veel parem oleks, kui see a sealt ära võtta. Nii jäi.