Vikerkaar loeb. Veste – kirjanduslik suitsupaus?

Jüri Kolk, «Esimene malbe päev sel aastal». Foto: Raamat

Vestetega on meil Eestis hästi. Ma ei tea, et Lääne-Euroopas, näiteks prantsuse või inglise kirjanduses, oleks päriselt selle žanri ekvivalenti, mida meil esindavad Andrus Kivirähk, Janar Ala ja Jüri Kolk. Argised, maalähedased mõtisklused igapäevastest asjadest, humoorikad ja poeetilised, aga mitte eputavad, isegi ülemäära erudeeritud mitte. Sellised, mille loed läbi, mõtled, et «see oli nüüd üks tore lugu», ja lähed poodi kohukest ostma.

Inglastel on midagi sarnast ehk, James Herriot tuleb näiteks meelde, aga isegi tema Yorkshire’i huumor läheb lõpuks venima ja jutud võtavad liiga eepilise mõõtme, tekib tunne, et jälle mult nõutakse midagi, üritatakse veenda, et ühe loomatohtri elu pakub mingit üldistust, et ma peaksin tunnistama kirjandusliku kompositsiooni meisterlikkust, pöörama tekstile rohkem tähelepanu. Impeeriumi värk. Ei, vestetega kuulume raudselt itta – siin on silmapiir madal, ambitsioonid väikesed ja üldiselt ei taheta lugejat ülemäära tülitada. Tahad, loe, ei taha, pole ka midagi katki.

Jüri Kolgi «Esimene malbe päev» mõjus täpselt niimoodi. Lugesin seda umbes nädala jooksul hommikukohvi kõrvale ja siis, kui kahe tööülesande vahel oli vaja hinge tõmmata. Selline kirjanduslik suitsupaus. Vahel avastasin, et olin ühte lugu juba korra lugenud, ning kui mu kaaslane küsis, et millest siis Kolk ka seekord kirjutab, siis pidin tunnistama, et mitte midagi ei tulnud meelde.

See pole tegelikult päris tõsi. Meelde tulid mingid fraasid ja naljad. Nii mõnigi seetõttu, et tundus esialgu peaaegu banaalne, punnitatud (inglise keeles dad joke), aga teksti sees töötas, pani mõtlema, sobitus tervikusse. Praegu meenus järgmine kõrvalepõige: «On tobe keskenduda sellele, kas linnul on lahti nokk või saba või ehk koguni mõlemad, kui ta JALAD on katuse küljes kinni.»

Veidi tuhnides selgub, et see lause on keset teksti, kus korda armastavad bürokraadid üritavad lahti saada väikelinnas hulkuvatest varestest, selle tulemusel aga saabuvad linna mitu korda hullemad kajakad, keda tuleb siis hakata püssidega maha laskma, ja lõpuks ei valitse linnas mitte kord, vaid hoopis selline kaos, et isegi füüsikaseadused enam ei kehti. Väga hea lugu, meie ajastule sobiv. Aga kui moraal ei meeldi, siis vähemalt paar head nalja ja mõne kena kujundi leiab sealt ikka.

Teine näide. Vestes «Unistus» kirjeldab Kolk ehituskauplust, kus vannikardinat ostvad mehed satuvad uitama tööriistade sektsiooni ja kujutavad ennast treipingil töötamas, saepurulaastud habemesse liueldes. Ja siis: «Mina veedan üha rohkem tunde, jalutades apteekides. Hea on mõista, et kõige, pea kõige vastu leiab leevendust. Saab kõrvast vaigu kätte, kange selja ja könksus liigeste tarvis leidub määrdeid-võideid. Kriimustuse peale läheb plaaster ja kuivetuma kippuvaid käsi aitab magusa apteegilõhnaga vanainimesesalv. Mind võib ees oodata veel mitu tegusat aastakümmet.»

Niimoodi, rahulikult ja kulgevalt, vägagi tuttavat igapäevaolukorda kirjeldades on Kolk loonud kontrasti, mis osutab ühelt poolt mehelikkuse normide absurdile, teisalt unelmate rollile tarbimisühiskonna pööritamisel. Ootamatult on sulle mõnusa looga söödetud sisse natuke ühiskonnakriitikat (Kolgi püsilugejaid ei tohiks see üllatada). Aga jällegi – kui ei meeldi, naudi lihtsalt tähelepanekuid ja vestmisoskust. Kolk ei ole pealetükkiv.

Kolgil on teisi teemasid muidugi ka. Mitu lugu kõneleb Tartust. Millest veel, sellised vaiksed veidi kohmetud kõnetamised sinna ju kuuluvadki. Ootamatult palju leiab variatsioone kreeka mütoloogia teemadel, millest parim on Sisyphose müüdi ümberjutustamine mäe seisukohalt. Üsna mitu lugu keerleb mõne objekti ümber: mets, kamm, supp.

Kammilugu on üsna ideaalne näide Kolgi assotsiatsioonivoost, algab küsimusest, mida võiks tunda ajuti kiilaka mehe kamm, seda otsa harutades jõutakse üsna läbinägelike olukorrakirjeldusteni («Parimatele sõpradele esitletud mask, seevastu, viitab just oma hilinenud esilemanamisega võimalusele (ehk koguni palvele?), et tuhnida tasuks veidi sügavamalt. Palun tuhnige!»), siis uuesti Sisyphoseni ja loomulikult on vahepeal veel mõni totter kalambuur. («Muide, kääride ja kammi huvide vahel on alati teatud käärid.») Et oleks selge: see viimane oli kompliment.

Muidugi, kõik vested pole vennad. Nii mõnigi lugu kogumikus ei kõnetanud, ununes pea hetkega. Aga see ongi Kolgi suurim väärtus. Ta suhtub lugejasse heatahtlikult, ei suru peale ühte nägemust või lugemisviisi. Iga lugeja võib neist vestetest leida midagi erinevat. Muige suule saab igal juhul.

Aeg-ajalt, kui Kolk Tallinnas käib, küsib ta mult või mu korterikaaslaselt, kas saaks meie diivanil ööbida. Alati rõhutades, et tegelikult pole hullu, on ka teisi variante, et oleks ju tore küll, aga kui ei, siis on ikka kõik hästi. Mõnikord võiks nagu kokku saada, kannu õlut juua, aga no pressure. Nii mõnegi inimese puhul tunduks see viisakusena, et tegelikult ikkagi ju peaks, võiks, tuleks. Kolgi puhul jääb alati tunne, et nii ongi, no pressure. Ideaalne külaline.

Jüri Kolk
«Esimene malbe päev sel aastal»
Loomingu Raamatukogu, 2018
78 lk

Jüri Kolk, «Esimene malbe päev sel aastal». Foto: Raamat