Eesti ja Soome hõimusidemete varaseid sõlmijaid – August Ahlqvist

August Ahlqvist. Foto: Eero Järnefelt

Mu meeles seisab alati

mu hiilgav isamaa!

Kus rahvas vaikne, südamlik

ja lootuses nii kannatlik:

mu armas, kallis maa!

See laul pealkirjaga «Mu meeles seisab alati» kõlas Eesti esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. aastal. Laulu on tõlkinud Lydia Koidula, viisistanud Soome helilooja ja kirjamees Karl Collan (1828–1871). Vähem tuntakse laulu sõnade autorit, Soome rahvusromantilise ajajärgu suurt kirja- ja keelemeest August Ahlqvisti (1826–1889), kes sai varakult tuntuks ka aatelise isamaalaulikuna (luuletajanimega A. Oksanen; kogumikud «Säkeniä» – «Sädemed», I osa 1860, II osa 1868). Algupärandis kannab ülaltsiteeritud luuletus pealkirja «Savolaisen laulu» (1852), mida lauldakse Soomes siiani kui Savo maakonna hümni. Ahlqvist oli rahvuslane, kirglik soomluse eestvõitlejaid, kuid samavõrra läks talle südamesse teiste soome-ugri hõimude saatus. Suure eestluse sõbrana arendas ta edasi kahe hõimurahva kultuurisidemeid, eriti silmapaistev on tema panus aga eesti kirjanduse uurimisse.

Rootsi aja lõpp Soomes

Pärast Vene-Rootsi sõda (1808–1809) ja Soome vallutamist Venemaa poolt katkes Soome ligi 700-aastane seotus Rootsi kuningriigiga (u 1155–1809). Ehkki see oli Soomele paljuski rootsikeelne ja -meelne aeg, on seda nimetatud «pikaks ühiseks teeks» (K. Laitinen), mis oli «suhteliselt õnnelik» (T. Halonen). Nüüd, 19. sajandi algul, tuli poliitiliste olude muutumise kannul end uuesti määratleda. Rahvusliku ja keelelis-kultuurilise identiteedi otsinguil hakati seni domineerinud lääne-, valdavalt Rootsi-suunaliste sidemete kõrval arendama kontakte ka idaga. Lootusrikas pilk pöörati Vene keisririigi poole, saati kui too oli allutatud alale andnud suhtelise autonoomia ja soosinud soome keele kasutamist, et vähendada sidemeid Rootsiga. Eelkõige aga hakati otsima ühiseid juuri ülelahe – naabrite eestlaste ja teiste sugulasrahvastega, kes elasid laialipillutatult tsaaririigi ääretutel aladel.