:format(webp)/nginx/o/2018/07/12/8799551t1h279b.jpg)
Sõpruse kinos ja Tartu Elektriteatris sel nädalal aset leidva retrospektiivi alapealkirjaks on «Bergman 100. Rituaalid». Filminädala programmis tulevad esitlusele just Bergmani poolt loodud 1960ndatest aastatest pärit filmid: «Seitsmes pitser» (1957), «Neitsiallikas» (1960), «Nagu peeglis» (1961), «Armulaualised» (1963), «Vaikus» (1963), «Persona» (1966) ja «Hunditund» (1968).
Nagu sõjajärgsele kunstile omane, kujutas ka Bergman võõrandumist. Inimest kujutati üksikuna, võimetuna kontakti leidma kellegagi või millegagi. Küsimuse alla pandi perekond, religioon, ühised ühiskondlikud väärtused. Need on ka Bergmani teemad, kuid tema omapära on isiklikkus. Ta on vist kõige rohkem oma isiklikku elukogemust kujutanud režissöör kinoajaloos.
Iga noot tuleb välja teenida omaenda eluga, rääkis Arvo Pärt. See eeldab, et tähtsam kunstist on elu. Milline on su elu, selline on ka su kunst. Bergmani eraelu oli väga intensiivne, mäss oma pastorist isa vastu, radikaalne vaade seksile, palju naissuhteid. Patt Bergmani filmides pole aga magus, vaid kannatust ja ängistust põhjustav, nagu ka kristlikus õpetuses. Bergman rääkis, et idee Jumalast kui millestki täiuslikust paneb inimest tundma end räpase maona ja selline tunne pole inimesele hea. Vaatamata sellele, kas see tunne on hea või halb, on Bergman inimest just sellisena kujutanud: räpase maona. Igavesti patustavana, kes selle tõttu kannatab.
Filmiprogrammi kureerib Rainer Sarnet.