Tootsen oli üsna üllatunud, kui sai telefonikõne Arvo Pärdi Keskusest, kust pandi ette teha heliloojast lühidokumentaalfilm. «Selline võimalus antakse vaid kord elus,» ütles režissöör. «Oli loomulik teha see koos Jaaguga, sest teadsin, et me saame temaga asjadest ühtemoodi aru ja film ei lähe ülemäära pidulikuks. Jaagul on väga hea huumorimeel – ja ma loodan, et mul ka,» rääkis Tootsen. Eesmärgiks seati valmis saada mitte paraadportree, vaid lihtne ja inimlik film. Soe ja südamlik, nagu Arvo ja Nora Pärt on.
«Kui sa neid vaatad, siis tahad ise paremaks inimeseks saada,» kinnitasid filmtegijad. «Ma arvan, et mitu filmi on veel puudu, näiteks «Arvo ja huumor»,» ütles Tootsen. Pärti peetakse ju väga tõsiseks heliloojaks, ka fotodel vaatab ta tihti vastu hämaras valguses, kortsud laubal. Tegelikult on ta sädelev trikster, vigureid täis mees olnud kogu elu. Ja see helge vembumehe olek ei lahjenda kuidagi tema sügavat mõõdet, üks täiendab teist.