Kõik algas aastal 2000, kui üks sõber tõi Joonas Sildrele Arvo Pärdi heliplaadi. Nimi oli küll tuttav, aga teadlikult ta Pärti kuulanud ei olnud. Sildre tähelepanu köitis «Aliinale», mida ta oli varem kuulnud, kuid ei teadnud, et see on eestlase muusika, ja pärast seda teised palad sellest plaadilt.

«Siis hakkas see minu jaoks kasvama ja see kestis oma viis aastat. Selle perioodi lõpuks ma praktiliselt peale Pärdi midagi muud ei kuulanudki,» ütles Sildre.

2005. aastal oli Klassikaraadios Arvo Pärdi 70. sünnipäeva puhul eetris Immo Mihkelsoni suur saatesari, kust Sildre avastas, et hea helilooja Pärt on ka väga hea kõneleja. Mõtted, mida helilooja saates esitas, läksid kunstnikule südamesse. «Ühel hetkel mõistsin, et saadet kuulates minu peas tekkivad pildid sobivad raamatusse. Sellest võiks saada koomiksiraamat või graafiline romaan,» rääkis Sildre, kes just sel ajal otsis mõnda lugu, mida graafilise romaani vahendusel jutustada. Aga Pärti ja koomiksiformaati ei osanud ta varem kokku viia.

Kommentaarid