Film, mille von Trier ehitas

Sarimõrvar Jack (Matt Dillon) ning tema esimene ohver (Uma Thurman). Foto: Kaader filmist.

Lars von Trier on tüütu, kuid kahtlemata huvitav režissöör. Tegemist on provokatiivse, vastuolulise ning väga omanäolise auteur’iga, kes on praegu tegutsevate seas vististi üks poleemilisemaid. Mitmest tema vanemast filmist on juba saanud kinokunsti klassika ning ka tema uuemad filmid «Antikristus», «Melanhoolia» ja «Nümfomaan» on tekitanud palju vaidlusi ning vastakaid arvamusi. Von Trieri uusim linateos «Maja, mille Jack ehitas» räägib muretust sarimõrvarist Jackist (Matt Dillon), kes pajatab Verge’ile ehk Vergiliusele (Bruno Ganz) viiest tähtsaimast juhtumist oma elus, mis on teda sarimõrvari ja isiksusena kujundanud.

Nende vestlus moodustab filmi raamjutustuse, mis kommenteerib, mõtestab ning aeg-ajalt ka problematiseerib filmi nimitegelase lugu; täpselt sama võtet kasutas von Trier ka oma eelmises filmis «Nümfomaan». Peategelane jutustab teisele, mida ta tegi ja miks… ning film näitab, kuidas.

Nagu Trieri eelmine film markeerib ka «Maja…» ennast algusest peale korraga kui kõrgkultuurne kunstifilm («kirjanduslikud» võtted faabula liigendamisel, klassikalisi maale meenutavad kaadrikompositsioonid) ning samas ka rõhutatult madala žanrifilmina (praegusel juhul siis torture porn sarimõrvarifilm), mille eesmärk on vaatajas peaasjalikult füüsilist reaktsiooni esile kutsuda. Tulemus on huvitaval moel võlts, sünteetiline ja oskuslikult ärritav.

Lars von Trieri uus film «Maja, mille Jack ehitas» on üle kahe ja poole tunni kestev montaaž räigest vägivallast ning pseudofilosoofilistest diskussioonidest. Foto: Kaader Filmist

«Majas…» on palju räiget ja meeldesööbivat, kauneid kaadreid ja tõsiselt häirivaid stseene, teadlikku vaatajaga manipuleerimist, (enese?)irooniat ja transgressiooni. Ühtlasi on see pilgeni täis kuiva targutamist ja intellektualiseerimist, mis võib ju ärritada, ent lisab filmile mingi kummalise literatuurse maigu. Põhimõtteliselt on film üle kahe ja poole tunni kestev hoolikalt komponeeritud montaaž räigest vägivallast ning taotluslikult eneseteadlikest, pseudofilosoofilistest diskussioonidest.

Kord teeb Jack lapsest kehva topist, siis jälle räägib oma vestluskaaslasele sellest, mis tegi Glenn Gouldi klaverimängu nii heaks. Kui üks viiest intsidendist kulmineerub sellega, et Jack saeb oma tüdrukul rindu maha, (et neist ühte hiljem rahakotina kasutada), siis mujal filmis vaidleb ta Verge’iga, kuidas on omavahel seotud kannatus ja kunst või mille poolest erineb kunst käsitööst.

«Majas…» on palju räiget ja meeldesööbivat, kauneid kaadreid ja tõsiselt häirivaid stseene, teadlikku vaatajaga manipuleerimist, (enese?)irooniat ja transgressiooni.

Mõistagi ei jäta provokatiivne taani režissöör kasutamata juhust filmikriitikuid trollida ning ässitab neid avalikult üles sarimõrvar Jacki ja enda vahel paralleele tõmbama. Filmi nimitegelase kentsaka ja ogara veretöö vahele kuuleme õpetlikke arutlusi William Blake’i luulest, heinategemisest, sõjalennukite disainist, Albert Speerist, aga ka von Trieri enda filmidest. Põhimõtteliselt võib seda rida oma peas ju lõpmatuseni jätkata: siia näpuotsaga Breivikut, siia aga sutike Goethet…

See näibki olevat uuemate von Trieri filmide trikk – vaheldada püsiva järjekindlusega «kõrge» ja «madala» registreid (õigemini võtteid, mis vastavad publiku ootustele neist) ning ajada mõlemad nii tugevasse äärmusesse, et kummagi toimet on vaatajal võimatu ignoreerida. Samas aga ei lase kumbki kujundikeel teisega kaasnevat lõpuni omaks võtta. Nii tekibki tugev, ent vastuoluline reaktsioon: ükskõik mis nurgast vaadata, ikka jääb tunne, et filmis oli tegelikult midagi veel sügavamat peidus.

Filmi strateegiline ambivalentsus ei lasegi öelda, kas näiteks Matt Dilloni püüdlik rollisooritus on õnnestunud või mitte – tema näitlejatöö mõjub terve filmi vältel ebaveenvalt ja puiselt, ent samas on just nimelt selles ebaveenvuses ja püüdlikkuses midagi psühhopaadile väga sobilikku.

See näibki olevat uuemate von Trieri filmide trikk – vaheldada püsiva järjekindlusega «kõrge» ja «madala» registreid ning ajada mõlemad nii tugevasse äärmusesse, et kummagi toimet on vaatajal võimatu ignoreerida.

Jacki vestluskaaslane Verge/Vergilius on siin filmis keegi, kes esitab Jacki absurdsele hämale kohati täiesti mõistlikke vastuargumente ning muudab kõik sarimõrvari lähtekohad (õigustatult) küsitavaks. Võimalik, et tegemist ongi von Trieri sisemonoloogiga, mille ta on tegelaste vahel ära jaotanud, kuid tõenäolisemana tundub, et filmitegija üritab lihtsalt oma kriitikutest ette mõelda. Nõnda käib «Maja…» Verge tegelaskuju abil ise enamiku vaataja etteheidetest juba ennetavalt välja, lootuses igasugune kriitika juba eos justkui kahjutuks teha. See võimaldab von Trieril positsioneerida ennast ka kõige teravamate konfliktide vahele (ja rõõmsalt õli tulle visata), ilma et ta tegelikult mingit selget seisukohta võtaks – siin on piisavalt tükke, et ükskõik milline maailmavaade kokku panna.

Lars von Trieri uues filmis «Maja, mille Jack ehitas» mängib nimiosalist Matt Dillon. Foto: Kaader Filmist

Kas Jacki sisisev monoloog kampaania #metoo teemal oli von Trieri enda frustratsioon? Või oli see siiski omamoodi performatiivne kommentaar naistevastane vägivalla kohta? Kas punased nokamütsid, mida filmis olulises stseenis kantakse, viitavad Donald Trumpile? Ja nii edasi.

Nõnda näevad kindlasti paljud von Trieri uues filmis ülitigedat ühiskonnakriitikat – et see on miski, mis jõulisi ja räigeid kujundeid irooniliselt kasutades meile maailmas valitsevat ebaõiglust ja kahepalgelisust ründab ja naeruvääristab. Teised jälle võivad «Maja…» näha kui meeletut julgustükki – filmi, mis näitab tõelise kunstniku valmisolekut olla «poliitiliselt ebakorrektne», ning teost, mis ärritab kindlasti kõikvõimalikke lumehelbekesi ja on juba kas või ainuüksi seetõttu  ette fantastiline.

Ja eks neid võimalikke tõlgendusi ole veelgi. Samas on täiesti võimalik, et von Trieri ei ajendanud seekord mitte midagi peale tähelepanuvajaduse – film laseb tal inimesi ärritada ja kasutada selle õigustamiseks alibina kunsti. Ja ega selles midagi halba ole. Ent ka see hoiak peegeldab oma väärtusi, nii et päris neutraalseks von Trier siiski ei jää. Selles mõttes annab «Maja…» oma postmodernistliku jõhkrusega nüüdisaja kohta päris palju mõtlemisainet – mitte aga selle mõtestaja, vaid sümptomina.

ARVUSTUS

«Maja, mille Jack ehitas» 2018
Režissöör ja stsenarist Lars von Trier
Osades Matt Dillon, Bruno Ganz, Uma Thurman, Siobhan Fallon, Hogan Sofie, Gråbøl Riley, Keough Jeremy Davies jt
Linastub alates 19. oktoobrist, kestus 2 tundi ja 32 minutit.