Tõeluse ja tragöödia (de)gradeerumine farsiks

Kui iga kunstiteos on alati ühel või teisel moel lisaks esteetiliste ideede ja ideaalide praktilisele realisatsioonile ka mingi esteetikavälise väärtussüsteemi kehastus, siis Michał Dobrzyński «Tango» puhul on meeldivalt keeruline – või koguni võimatu – väita, milline väärtussüsteem see täpselt on. Foto: Varssavi kammerooper

Michał Dobrzyński «Tango» on ooper, milles pole ühtegi positiivset tegelast, mis teeb selle minu jaoks ääretult sümpaatseks. Sest positiivseid tegelasi on narratiivse vormiga kunstiteosed paksult täis – neid üllaste mõtete, tunnete ja tegudega karaktereid tegutseb arutul hulgal nii raamatulehekülgedel, teatrilaval, teleekraanil kui ka kinolinal. Nad peaksid pakkuma eeskuju, usku ja lootust, aga mõjuvad hoopis tüütult ja väsitavalt, sest on ebausutavad, kuidagi ajast ja arust.

Ma ei tea, kas või kuivõrd sobib «Tango» Poola Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks (aga just sel puhul see Estonias Varssavi Kammerooperi külalisesinemisena etendus), küll aga olen kindel, et see on ideaalne teos pühitsemaks 21. sajandit, mis on jätkuvalt nii mõtete kui tegudega 19. sajandis elava ooperižanri jaoks kätte jõudnud kuidagi liiga äkki, lausa pooleldi märkamatult.

21. sajandi kohta on veel vara midagi lõplikku väita, aga seda söandan küll täheldada, et ta ei näi ajastuna eriti heroiline. Ta armastab kangelasi, ent ei suuda ega vist ka soovi neid antikangelastest selgelt ja ühemõtteliselt eristada. Headuse ja kurjuse telg, mille suhtes on inimesed alati vähemalt iseenda arvates «õige» poole valinud, näib olevat tugevalt kreenis ega võimalda enam püsivamat joondumist.

Tegelikkuse ja simulatsiooni, tõe ja vale ning õigluse ja ebaõigluse kategooriad kujutavad endast binaarsustena üha enam anakronismi, ajaloolist tunnistust «veeuputuseelsete» inimeste hilismütoloogilisest maailmapildist ning mõtteviisist. Elame ajal, kui nähtused näivad üha enam muutuvat omaenda vastandiks, tähendused hülgavad tähistajaid. Kas progressiivsus on veel progressiivne? Kas humanism on jätkuvalt humanistlik? Romantilisus romantiline?