Tellijale
Tõeluse ja tragöödia (de)gradeerumine farsiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Michał Dobrzyński «Tango» on ooper, milles pole ühtegi positiivset tegelast, mis teeb selle minu jaoks ääretult sümpaatseks. Sest positiivseid tegelasi on narratiivse vormiga kunstiteosed paksult täis – neid üllaste mõtete, tunnete ja tegudega karaktereid tegutseb arutul hulgal nii raamatulehekülgedel, teatrilaval, teleekraanil kui ka kinolinal. Nad peaksid pakkuma eeskuju, usku ja lootust, aga mõjuvad hoopis tüütult ja väsitavalt, sest on ebausutavad, kuidagi ajast ja arust.
Ma ei tea, kas või kuivõrd sobib «Tango» Poola Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks (aga just sel puhul see Estonias Varssavi Kammerooperi külalisesinemisena etendus), küll aga olen kindel, et see on ideaalne teos pühitsemaks 21. sajandit, mis on jätkuvalt nii mõtete kui tegudega 19. sajandis elava ooperižanri jaoks kätte jõudnud kuidagi liiga äkki, lausa pooleldi märkamatult.
21. sajandi kohta on veel vara midagi lõplikku väita, aga seda söandan küll täheldada, et ta ei näi ajastuna eriti heroiline. Ta armastab kangelasi, ent ei suuda ega vist ka soovi neid antikangelastest selgelt ja ühemõtteliselt eristada. Headuse ja kurjuse telg, mille suhtes on inimesed alati vähemalt iseenda arvates «õige» poole valinud, näib olevat tugevalt kreenis ega võimalda enam püsivamat joondumist.