Senine maailm on kokku varisenud
Kunst ajastu sümbolina. «PANK» – esimene episood

Taustal on näha Raoul Kurvitza maal «Kirvesjuhtum Vaala tähtkujus» (1991, Eesti Kunstimuuseum).

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

Postimehe ettepanek avada seriaalis «PANK» näidatud kunstiteoste taustu on muidugi libe tee, sest kergesti võib hakata kahtlustama, et vaatajale hakatakse ette kirjutama, mida ta arvama peaks või millele tähelepanu juhtima. Säärast vaatamismanuaali ei ole vaja kellelegi. Kunstiteosed ei ole valitud küll juhuslikult, kuid neid ei pea «õigesti mõistma» või mingil muul moel neile eraldi tähelepanu juhtima. Aga keda ei erutaks ettepanek jälle natuke kunstijuttu veeretada, nii et miks ka mitte.

Pangad ja kunst kuuluvad uuemal ajal orgaaniliselt kokku: paljudel pankadel üle kogu maailma on arvestatavad kunstikollektsioonid, mis aitavad luua prestiižset ning edukat mainet, kuna tema poole pöördutakse siis, kui esmased ellujäämisvajadused on rahuldatud, ning ta ei ole odav. Pangad mitte ainult ei kogu kunsti, vaid korraldavad ka näituseid, annavad välja kunstipreemiaid, toetavad kunstiüritusi, annavad isegi välja kunstiajakirju.

Mõnede (tegelikult paljude) kriitikute arvates on sel moel tegu kunsti kodustamisega, isegi tema nüristamisega: kunsti loomuses olev vastupanu tehakse taltsaks ja pehmeks ning miski, mis kunagi pidi olema sõltumatu, on muutunud hiiglaslike rahamasinate kikilipsudeks: dekoratiivseteks ja tähendustest täiesti tühjaks jooksnud märkideks. Ent nagu sääraste ebameeldivate vestluste puhul sageli öeldakse: see selleks.

1990ndate Eestis hakkasid nii mõnedki pangad Lääne eeskujul samuti kunstiga tegelema. Omaaegne Hansapank juhtis siin teed, kuna oli oma valikutes kõige julgem ja riskialtim. Liivalaia tänaval asuvas peamajas avati 90ndate lõpul isegi spetsiaalne galerii, mis jõudis tegutseda küll vaid neli aastat, kuna ajastu muutus ja pangad hakkasid otsima konservatiivsemat kuvandit.

Hansapank andis välja ka oma kunstipreemiat, mille jõudsid teiste seas saada radikaalse kunstikeelega Ene-Liis Semper ja Marko Laimre, samuti Marko Mäetamm, panga kunstinõukokku kuulusid aga näiteks Jaan Toomik ja Anders Härm. Samaaegselt galerii sulgemise ja kunstipreemia hääbumisega hääbus ka 90ndate atmosfäär ning asendus tunduvalt kontrollituma, igavama ja sisutühjema korporatiivse identiteediga.

Seriaali «PANK» esimeses episoodis on näha kahte 90ndate teost. Kumbki ei kuulunud Hansapanga kunstikollektsiooni, kuid on kümnendile iseloomulikud. Ühes kabinetis näeme Raoul Kurvitza maali «Kirvesjuhtum Vaala tähtkujus» (1991, Eesti Kunstimuuseum). Kurvitz oli üks olulisemaid 80ndate lõpu ja 90ndate kunstnikke, kes tõi koos kolleegidega Rühm Tst Eesti kunstimaailma jõulised, kehalised ja tugeva sümboolika performance'id. «Ajal, mil kaovad vanad ideoloogilised vastuseisud, mis seni jagasid maailma jäigalt «omadeks» ja «võõrasteks»,» kirjutas toona Heie Treier Rühm T näitel, «ei saa kunst olla enam endine».

Umbes sama ütles Ants Juske aasta pärast käesoleva maali valmimist, kui ta väitis, et just Raoul Kurvitza maalides peegeldub mitte ainult kunstniku individuaalne tahe, vaid Zeitgeist, laiem ajastu vaim. Ja vähemalt teatud osas jagasid nii Hansapank kui ka Raoul Kurvitz sarnast lõiku Zeitgeistist − teadlik seniste kaanonite tühistamine, riskide võtmine, «korralikkuse» kahtluse alla seadmine (mis, olgu öeldud, ei tähendanud Hansapanga puhul mitte ebaseaduslikke tehinguid, vaid teistmoodi mõtlemist pangandusest, mis oli erinev varasemast ja − nagu ajalugu on näidanud − ka hilisemast).

«Kirvesjuhtum Vaala tähtkujus» on maalitud nii, nagu «hea maitse» ei oleks lubanud: figuur on deformeerunud, värvinüansside asemel tuiskab üle lõuendi pidurdamatu juga, tundlikkusele eelistatakse powerit, üheselt arusaadavale sõnumile jutustust, mis näib sügavalt subjektiivne, peaaegu et egoistlik, ning väga ambivalentne (sellele viitab juba pealkiri). Nagu maal, nõnda ka 90ndad: samade märksõnadega võiks kirjeldada tervet perioodi.

Koosolekute ruumis ripub esimeses episoodis DeStudio kollaaž «Röövel Ööbik. Allan Hmelnitski» (1993, Eesti Kunstimuuseum). DeStudio moodustasid noored fotokunstnikud Peeter Laurits (kunstnikunimega Peeter Maria Laurits) ja Herkki-Erich Merila. See oli kõigest mõni aasta tegutsenud rühmitus, mis suutis lühikese ajaga teha paljut. Esiteks tõi DeStudio esmakordselt fotograafia kunstigaleriidesse, legaliseeris ühe meediumi − fotograafia − kunstimaailmas ning keeldus sealt lahkumast.

Teiseks oli nende pildikeel äärmiselt kaasaegne. 1990ndate uste avanedes hakkas sealt sisse tungima ennekõike informatsiooni, millest väga suur osa oli pildiline. Fotograafid võtsid tekkinud pildihullusest osa, lõikasid ja kleepisid siis uutmoodi kokku ümbritsevast popkultuurist pärit kaadreid ja täiendasid neid uute assotsiatsioonidega, näiteks joonistustega keskaegsetest raamatutest. Nende hiigelsuured kollaažid olid mitte ainult efektsed, vaid võtsid sarnaselt Kurvitza maaliga kokku 90ndate alguse kiiruse, kuhjumise, lärmakuse, aga ka uljuse, vaimukuse ja muretuse.

Popbändi Röövel Ööbik kitarrimängija Allan Hmelnitski püstitõstetud keskmine sõrm on sõrm ühiskonnale: ülbe, ilus ja iseteadlik. Harva võis sääraseid sõrmi näha vaevalt viis-kuus aastat hiljem, siis tegelesid sõrmed juba tunduvalt praktilisemate ülesannetega, ja nii jääb see sulnis kaader monumendiks 90ndatele.

Seriaalis «PANK» ripub  esimeses episoodis koosolekute ruumis DeStudio kollaaž «Röövel Ööbik. Allan Hmelnitski» (1993, Eesti Kunstimuuseum), mille autoriteks on Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila.

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

Lisaks neile moodsatele teostele on Eesti Panga ruumides näha Peet Areni maali «Piéta» (1925, Tartu Kunstimuuseum). See maal on ilmselt neis ruumides olnud aastakümneid, oma loomisajal 1920ndate keskel mõjus maal aga pigem uuenduslikuna. Kuigi motiiv (Kristuse leinamine) on tuttav aastatuhandeid, siis kandiline kubistlik pildikeel jõudis eesti kunsti alles 1920ndate alguses.

Aren ei lähe sellega siiski liiga kaugele, õrnalt uuenduslik vorm on pigem dekoratiivne kui midagi rebestav, ning teose südamikuks on ikkagi traagiline stseen ise. Need on inimesed, kelle olukorda iseloomustab ühelt poolt meeletu kannatus ja teiselt poolt täielik võimetus midagi selle kannatuse vastu teha. Midagi kohutavat on juhtunud − kuid midagi teha ei saa. Senine maailm on kokku varisenud − aga uue vundamendi materjale pole. Meelerahu on kadunud, kontroll on läinud, silmad on suletud, käed on rippu.

Peet Areni maali «Piéta» (1925, Tartu Kunstimuuseum).

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

«Kunst ajastu sümbolina» on rubriik, kus seriaali «Pank» üks stsenaristidest, Eero Epner räägib seriaalis nähtud kunstiteostest.

Tagasi üles