Filmiarvustus «Halloween»: pidupäevane kollilugu

Tema ise! Michael Myers (Nick Castle) on jälle kodus käimas. Foto: tootja

Pole kahtlustki, miks USA filmitegijad just oktoobri lõpu selleks valisid, et järjekordse filmiga Michael Myersi jubetegudest välja tulla. Muul ajal läinuks seda vaatama vaid õuduskino fännid. Üüratu puna-oranž halloween viib aga kinno needki, kes 1978. aastal valminud esimest «Halloweeni» näinud pole või sellest suuremat ei pea. Eks hallid varjundidki püüavad end ajastada ikka veebruari keskele.

Esmajoones on tegemist fännifilmiga. Ent paslik on see film neilegi, kes armastavad küll närvikõdi, kuid Lars von Trieri filmi «Maja, mille Jack ehitas» treilerit suutsid vaid läbi sõrmede piiluda.

Filmi tegijad on tänase loo meelega konstrueerinud sama lihtsa nagu 1978. aasta esikteoses. Nagu toonagi, on ka nüüd maniakk Myers teel ühest punktist teise tugevdatud valve alt plehku pistnud. Oma põgenemisteed laipadega palistades suundub maskis mees kunagisse kodukanti õudust külvama.

Minu silmaring lubab praegust «Halloweeni» võrrelda vaid esimese «Halloweeniga», ent teilerite järgi IMDBs arvan ma, et tõsine fänn näeb paralleele ka 1981. aastal vändatud järjefilmist. Kahtlustan, et ülejäänud kaheksat käsitlust ei tea siinne publik seetõttu, et neid polegi põhjus teada.

Iga õudukasõber teab teismeliste kampa, kes on nii lärmaks ja üleolev, et vaataja hakkab nende surma soovima ammu enne, kui peaosaline maniakk nad maha lööb. On see nüüd Trumpi mõju, mingisugune üldisem soov veebimeediaga arveid klaarida või veel midagi kolmandat, kuid siin filmis on kaks ajakirjanikku need, kelle surma vaataja soovima hakkab. Ilmselgelt ahned ja tühised, skandaali peal väljas tegelased on esimesed, kelle peade purustamisega väikese bensiinijaama peldikus antakse mõista, et Myersi nägemine tähendab surma. Ent kahjurõõm on reetja loomuga: täna pole sinul kahju, homme pole sinust kahju.