Uutmoodi ulme: ökoõudus ja paberimajandus

Jeff Vandermeer, «Võim/Leppimine». Foto: Raamat

Kujutan ette, et kui öelda sõna «ulme», tuleb paljudele pähe kosmos: tulnukad, lahingud, vaprad kangelased. Midagi, mis on üdini teisest ilmast, maaväline. Jeff Vandermeeri «Lõunaringkonna» triloogia on teisest puust. See on lugu, mis seostub just meie maailmaga. Siin on kliimamuutused, reostus ja ökokatastroofi hirm üha lähedamal – ent samas võib neist raamatutest läbi käivaid kummalisi olendeid vaadelda kui «üdini teisest ilmast». Vandermeer on oma žanri nimetanud weird fiction’iks – kummaliseks, veidraks, võõrastust tekitavaks kirjanduseks. Fantastiline, ent raske määratleda.

Kes on lugenud triloogia 2014. aastal ilmunud esimest osa «Häving» (eesti keeles 2016) või näinud tänavu valminud Alex Garlandi samanimelist filmi Netflixis, teab juba, et see räägib teaduslikust ekspeditsioonist alale X, kus mingi tulnuklik, kummituslik elujõud on hakanud meile tuntud maailma omasoodu ringi tegema. Muteerunud olendid, hullumeelsus ja üleloomulikud juhtumused on salga naisteadlaste igapäevasaatjad retkel, millelt peaaegu ükski uurija tagasi pole tulnud. Peategelane, kes nimetab end ekspeditsiooni reeglite kohaselt lihtsalt Bioloogiks, heidetakse pea ees tundmatusse, millest – kui üldse mingi väljapääs on – ei saa muutumata välja tulla.

Sarja järgmistest osadest on keeruline rääkida, ilma et rikuks ära esimese osa arvukaid üllatusmomente, ent õnneks-õnnetuseks on triloogia teine osa «Võim» (eesti keeles on teine ja kolmas osa avaldatud samade kaante vahel) hoopis teist laadi olemusega. Ökoõuduse asemel manatakse triloogia teises osas ette Lõunaringkonna ekspeditsioone korraldava ametkonna bürokraatlik õõv ning must huumor.

Kontoris juhtub kummalisi asju: keegi elab lae peal, kirjutuslauasahtlis pesitsevad surematu taim ja surnud hiir, ning kõikjal leidub salapäraseid esemeid ja sõnumeid. Uus direktor peab kuidagi kõigega toime tulema ning aru saama, mida kujutab endast esimese osa ala X ja miks sarnased nähtused on hakanud esinema ka ametkonna tööruumides. Erinevus esimesest osast võib esmapilgul ehmatada, ent see on osa suuremast tervikust ning lisab «Hävingule» hoopis teistsuguse vaatepunkti.

Jeff Vandermeeri «Lõunaringkonna» triloogia raamatuis on läbisegi teadus, spionaaž, ilu, õudus ja müsteeriumid; kohutavad ja ülevad juhtumused.

Triloogia esimene ja teine osa jõuavad kulminatsiooni kolmandas osas «Leppimine», kus tegelased kohtuvad ja avalikuks saavad minevikuseigad, millele varem on vaid viidatud. «Leppimisel» on mitu vaatepunkti ning palju süžeeliine, mis lõpuks kokku saavad, jutustades nii ala X algusest kui ka tulevikust. Ent ehk näitab seegi, kui raske on siinkohal lihtsalt ja konkreetselt rääkida midagi triloogia enese kohta: raamatuis on läbisegi teadus, spionaaž, ilu, õudus ja müsteeriumid; kohutavad ja ülevad juhtumused. Mitte kedagi ega midagi ei saa täielikult usaldada, kuid ometi tekib kõigest kokku kummastav ja kõnekas pilt.

Vandermeeri triloogia puhul on olulised nimed ja nende puudumine – otse loomulikult on võtmekohal raamatute pealkirjad. Milles seisneb võim? Kas viimaks saabub lubatud leppimine? Leppimine muutumisega? Leppimine hävinguga? Kas leppimine on võit või alistumine?

Jeff Vandermeeri raamatud on poeetilised, keel on talle tähtis. Arvukad looduskirjeldused ja absurdsed vestlused kolleegidega toetuvad autori enda kogemustele, kuid karta võib, et helendav samblik, mis uurijatele tuletorni seinal piibellikku jutlust esitab, kuulub autori fantaasia valda. Kõik on siin muunduv ja muundumises, pikkamisi ja etteaimamatult – ning transformatsioon kui selline pole iseenesest ei hea ega halb. See lihtsalt juhtub. Ka lugejaga. See on psühhedeelne ja segadusseajav, kaunis ja kummastav. Weird fiction oma parimal kujul.

Huvitav on siinkohal välja tuua autori sideme põhjamaadega. Nimelt on Jeff Vandermeer ja tema abikaasa Ann Vandermeer juba mõnda aega rahvusvahelisel kirjandusareenil kõnelenud meie põhjanaabrite ulmekirjandusest, mida viimastel aastatel on hakatud nimetama väljendiga «Finnish weird». Eestis sedasorti kirjandust veel ei viljelda, ent näiteks vandermeerlik – või siis soomlaslik – loodusõõv võiks meiski äratundmist tekitada.

Jeff Vandermeer
«Võim/Leppimine»
Tõlkinud Juhan Habicht
Varrak, 2018
616 lk