R, 9.12.2022

India mõistujutud made in Estonia

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
India mõistujutud made in Estonia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Martti Kalda, «Printsess ja pühamees. Moodne muinasjutt».
Martti Kalda, «Printsess ja pühamees. Moodne muinasjutt». Foto: Raamat

Ei teagi, mis tänapäeval koolides oivikutele ja teistele pugejatele auhindadeks jagatakse, kui mingi olümpiaad võidetud või muidu neljad-viied, kui muidugi kehaline kasvatus kahe silma vahele jätta. Muiste kippus raamat olema, mis kippus, oligi. Misjuures on isegi takkajärele raske aru saada, mis põhimõttel neid välja valiti. Võis olla midagi... ei, päris Leninist ikka vist ei olnud. Või oli? Kust siis koju tekkis M. Priležajeva «Lenini elu»? Vaevalt, et seda osteti.

Täitsa lahe raamat oli, väga ilus kõigele lisaks. Nüüd lugedes oleks vist veel paras koomusk kah, eriti need Tambovi talupojad, kes Leninit oma pekiga tüütasid ja lunisid, et seltsimees Tuhhatševski ikka Konovalov Bori metsad kah ära gaasitaks, juttude järgi olla seal kulakuid sahistamas. Vahel aga viskas sisse sihukest, et siiamaani meeles, aga aru ei saa.

Avetikh Isahakjan, «Lilith, Tšingis-khaan ja teised». Ma võisin olla 11–12 ja ehkki kirjas oli see laste- ja noortekirjandusena, vist keskmisele ja vanemale koolieale, siis – no siiani ei taipa. Kes ometi tuli mõttele kasvavale nõukogude noorsoole selline teos kätte anda. See oli kah väga ilus raamat, nii kaunite piltidega, et mõnda hirmus vaadata. Luukerekõhn Milarepa igasugu metsloomadele õpetuslaulu laulmas oli ikka päris kole. Koos seisis raamat, takkajärele aru saadud, mõistujuttudest, millest mõnele alles hiljem arvad pihta saavat. Arvad, sest kindel ei julge olla.

Lilithi ja Aadama armastuse lugu on veel lihtne. Need olid suhteliselt lühikesed lood, jäid meelde ja peaaegu et pähe. Kui mainitu kokku võtta, siis: Aadam võis elu lõpuni öelda «Eeva», aga tema süda hüüdis «Lilith!». Iga meesterahvas mõistab.

Jutt kurjast vürstist, kes imestas surnuaia üle, kus kividel olid imelikud kirjad. Sündis siis, suri siis, elas näiteks kolm aastat. Või ühe päeva. Või kõik antud elupäevad. Kah enam-vähem saab pihta, kui juttu täismahus meenutada. Aga mis sügavat tähendust kandis lugu, kus sultan Mehmet Vallutaja saab kingiks mingi maali ja siis märkab ebatäpsust ühes asjatundmatusega. Näitlikustamaks lööb orjal pea maha ja kommenteerib: näe, mahalöödud peal tõmbub kael sisse, aga teie kunstnikul tolgendab.

Mine ja saa aru.

Printsessi ja pühamehega on pea sama lugu, olgugi eesti mehe kirjutatud. Kuigi ma esimese ehmatusega arvasin, et eksootikasse kantud põnevusjutt. Kui ikka algab sellega, kuis väga heast kastist pärit tütarlaps tabatakse Mumbai uulitsal hulguse käest ostetud kahtlase kanepiga, siis – selge.

Jutt läheb siiski kohe õigeks, vist küll orientaalses mõistes. Seal ju enesestmõistetav, et kui peres häda suurem, pühamees kohe lähem. Õieti kohal nagu kaks ruupiat. Võtab aga hukkamineva tüdruku ees lootosasendi ja hakkab lugusid pajatama – siit see auhinnaks saadud raamat mulle pähe kargaski.

Mõistujutud needki. Tegevus Indias. Siiski mitte päris mõistujutud, sest täis pikitud surmtõsist muhedust ja sisse elada laskvaid kirjeldusi elujuhtumitest. Ehk sina ei pea neid lugema sooviga korraga kirgastuda, puhastuda ja valgustatud saada – selleks pole muud vaja kui raamatuga potile istuda –, vaid puhta lustiga kui väga hästi kirja pandud mõnusa kiuksuga lugusid.

Igaüks muidugi tõlgendab oma kommete ja usu järgi. Lugu papagoist ja elevandist kõlbab kirjeldama sotsialistlikku revolutsiooni, kui tahetakse nii näha. Või on viide kangelaslikule mr Costellole Theodore Sturgeoni ammusest ulmejutust.

Pühamees annab küll oma tõlgenduse, mis on ka hästi lahe. Nagu kõik jutud. Ikka ja veel tahaks märkida Martti Kalda oskust miskit tunnet edasi anda. Nii kahju hakkas isegi inimsööja tiigrist, kui see lõksus vaevlema pidi. Ja hea meel, kui kavalusega plehku sai. Kuigi see peaks ju

vastuvõetamatu tunne olema. Oskaja kirjamees teeb ära...

Millisele koolieale – no ei tea. Ütleks, igaühele. Kes ostab, lugegu ise, aga soovitagu ülejäänud pere- ja sõpruskonnale kindlasti. Igav ei hakka, rumalamaks ei tee. Oivikutele võib ka auhinnaks anda.

Martti Kalda
«Printsess ja pühamees»
Tammerraamat, 2018
126 lk

Martti Kalda, «Printsess ja pühamees. Moodne muinasjutt».
Martti Kalda, «Printsess ja pühamees. Moodne muinasjutt». Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles