India mõistujutud made in Estonia

Martti Kalda, «Printsess ja pühamees. Moodne muinasjutt». Foto: Raamat

Ei teagi, mis tänapäeval koolides oivikutele ja teistele pugejatele auhindadeks jagatakse, kui mingi olümpiaad võidetud või muidu neljad-viied, kui muidugi kehaline kasvatus kahe silma vahele jätta. Muiste kippus raamat olema, mis kippus, oligi. Misjuures on isegi takkajärele raske aru saada, mis põhimõttel neid välja valiti. Võis olla midagi... ei, päris Leninist ikka vist ei olnud. Või oli? Kust siis koju tekkis M. Priležajeva «Lenini elu»? Vaevalt, et seda osteti.

Täitsa lahe raamat oli, väga ilus kõigele lisaks. Nüüd lugedes oleks vist veel paras koomusk kah, eriti need Tambovi talupojad, kes Leninit oma pekiga tüütasid ja lunisid, et seltsimees Tuhhatševski ikka Konovalov Bori metsad kah ära gaasitaks, juttude järgi olla seal kulakuid sahistamas. Vahel aga viskas sisse sihukest, et siiamaani meeles, aga aru ei saa.

Avetikh Isahakjan, «Lilith, Tšingis-khaan ja teised». Ma võisin olla 11–12 ja ehkki kirjas oli see laste- ja noortekirjandusena, vist keskmisele ja vanemale koolieale, siis – no siiani ei taipa. Kes ometi tuli mõttele kasvavale nõukogude noorsoole selline teos kätte anda. See oli kah väga ilus raamat, nii kaunite piltidega, et mõnda hirmus vaadata. Luukerekõhn Milarepa igasugu metsloomadele õpetuslaulu laulmas oli ikka päris kole. Koos seisis raamat, takkajärele aru saadud, mõistujuttudest, millest mõnele alles hiljem arvad pihta saavat. Arvad, sest kindel ei julge olla.