Airis Erme luuletuste lummus

Imbi Paju
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Airis Erme tänavu suvel Võtikvere Raamatukülas oma luuletusi lugemas.
Airis Erme tänavu suvel Võtikvere Raamatukülas oma luuletusi lugemas. Foto: Imbi Paju

Luuletaja Airis Erme debüütkogu «Räägime homme» ja kohe sellele järgnenud teine luulekogu «Tiibadega tigu» jõudsid lugejateni tänavu poole aasta sees ja tõusid raamatupoodide edetabelite etteotsa, nii nagu Arvo Pärdi muusika, tähendusi täis vaikuse joovastuses.

Airis Erme on Doris Kareva «leidlaps», Kareva on kui ristiema ta luulele. Selline eesti suure luuletaja avastus sunnib uudishimulikult Erme luulekogu ees peatuma. Kareva kirjutab teost «Räägime homme» teele saates: «Airis Erme on tundlik loojanatuur, kes oma sõnumit hoolikalt viimistleb. Selle vaikse ja tundeküllase raamatu mõju imbub lugejasse tasapisi.»

Sellest suvest alates olen Erme luule peale iga päev mõelnud, avastanud end oma sisekõnes vestlemas Martin Heideggeriga luule filosoofia teemadel. Freudi abil vaadelnud Erme teost psühhoanalüütiliselt, avastanud, kuidas n-ö hämarusse kadunud objekt (ema ja isa näol) luuleprotsessis uuesti moodustub. Luuletaja maalib sõnadega olemist ja näitab, kuidas armastus ja ilu täidavad inimkonna sotsiaalseid ja isiklikke ootusi ja vajadusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles