Üheksavägine Lehte Hainsalu

Lehte Hainsalu. Foto: Sille Annuk

Usupuhastuspäeval, 31. oktoobril grand old lady seisusse jõudev Lehte Hainsalu on neid harvu eesti kirjanikke, kellest on kirjutatud lausa kaks raamatut. Mõlema autoriks Valeria Ränik – temagi põneva elukäiguga eesti kirjanik. Esimese, Hainsalu loomingut käsitleva monograafia «Lehte Hainsalu: miski peab olema püha» (2004) eest pälvis Ränik Tartu Ülikoolis teadusmagistri kraadi.

Mõni aasta hiljem järgnes sellele uurimuse teise osana võetav «Viis aastat vanemaks» (2008). See pealkiri tõi meelde Dumas’ «Kolme musketäri» romaanid, sest Hainsalu viljakuse juures (vahepealsetel aastatel on ilmunud seitse lasteraamatut, neli luulekogu, üks ballaad ja üks poeem Loomingus, kolm romaani, neist üks, lühiromaan «Tõnn ja Tõnnike» 2018. aasta Loomingu septembrinumbris ning üks publitsistikaraamat) saaks omakorda kirjutada uue raamatu Hainsalust – «Kümme aastat hiljem».

Lehte Hainsalu debüteeris luulekoguga «Sõnajala õis» 1957. aastal, olles 19-aastane. Tema eas on luuleraamatuga debüteerinud hiljem veel Viivi Luik ja Leelo Tungal. Hainsalu tulek suurde kirjandusse oli tookord küll sootuks teine. Ühiskond oli alles vabanenud stalinismi painest. Januneti lihtsa sõna ja hinge liigutava ilu järele. Murdejoont tähistas Debora Vaarandi luuletus «Lihtsad asjad» (1957).