Vene teatris on publik tähtis

Hetk Novosibirski teatri Krasnõi Fakel lavastusest «Kolm õde». Foto: Krasnõi Fakel

Arvestades, kuidas Venemaa viimastel aastatel jõuliselt (loome)vabadust kärbib, ja et Kuldse Maski üheks rahastajaks on naaberriigi kultuuriministeerium, olin tänavu üsna skeptiline. Kultuur on relv, kultuuriga tehakse propagandat. Positiivne hõlmamine, oleme seda kõike ju kuulnud. Pelgasin, et Eestisse toodav Vene teater on sellest kõigest liiga mõjutatud. Õnneks osutusid mu eelarvamused ja hirmud põhjendamatuks, tõsi, festivalil sai kinnitust, et Venemaa on jätkuvalt võimas ning põnev teatririik.

9.–17. oktoobrini kestnud festivalil nägi teatrit suure algustähega. Eestis etendatud lavastused olid tugevad ja põnevad, isegi need, mis minu maitsele olid igavad. Vene teatrites on ulatust, samasugust ruumi nagu minu ettekujutuses lõputus Siberis. Samas selles hiiglaslikkuses tegeldakse ka kõige väiksemate detailidega. Ma ei tea, kas põhjus on eelarves või konkurentsis, kuid Kuldse Maski lavastustes puudus juhuslikkus, seal on pühendumus ja kirg. Ning anne.