Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2018/10/28/11532810t1hc76e.jpg)
- Festivalil Kuldne Mask nägi teatrit suure algustähega.
- Üks kõrghetki oli viibeldes esitletud Timofei Kuljabini lavastus «Kolm õde».
- Moskva Rahvaste Teatri «Tsirkus» viitas Venemaa poliitilisele olukorrale.
- Vene teatris ei suhtuta publikusse üleolevalt, vaid arvestatkse temaga.
Arvestades, kuidas Venemaa viimastel aastatel jõuliselt (loome)vabadust kärbib, ja et Kuldse Maski üheks rahastajaks on naaberriigi kultuuriministeerium, olin tänavu üsna skeptiline. Kultuur on relv, kultuuriga tehakse propagandat. Positiivne hõlmamine, oleme seda kõike ju kuulnud. Pelgasin, et Eestisse toodav Vene teater on sellest kõigest liiga mõjutatud. Õnneks osutusid mu eelarvamused ja hirmud põhjendamatuks, tõsi, festivalil sai kinnitust, et Venemaa on jätkuvalt võimas ning põnev teatririik.
9.–17. oktoobrini kestnud festivalil nägi teatrit suure algustähega. Eestis etendatud lavastused olid tugevad ja põnevad, isegi need, mis minu maitsele olid igavad. Vene teatrites on ulatust, samasugust ruumi nagu minu ettekujutuses lõputus Siberis. Samas selles hiiglaslikkuses tegeldakse ka kõige väiksemate detailidega. Ma ei tea, kas põhjus on eelarves või konkurentsis, kuid Kuldse Maski lavastustes puudus juhuslikkus, seal on pühendumus ja kirg. Ning anne.
Festivali huvitavam lavastus oli samal ajal ka tüütu. Väga haruldase kombinatsiooni ja teatrieksperdimendiga suutis hakkama saada Novosibirski teater Krasnõi Fakel. Timofei Kuljabin tegi Anton Tšehhovi näidendi «Kolm õde» viipekeelseks – elukutselised näitlejad õppisid selgeks kätega rääkimise ja kogu tekst (kärbeteta!) esitati viibeldes.
Mida see peale eksperimenteerimise juurde andis? Esiteks oli see väga huvitav ja kummaline, kohati lausa füüsiliselt ebamugav, kuid samas köitev vaatajakogemus. Ebamugav oli kahel põhjusel. Neli ja pool tundi kestva lavastuse vältel lavalt inimkeelseid lauseid ei kuule (ühe erandiga), aga vaataja aju peab samal ajal hakkama saama laval olevate inimeste jälgimise ja lava kohal oleva teksti lugemisega. Samal ajal olid kõrvad nagu vatti täis topitud, kuigi vaatajad ei viibinud täiesti helideta maailmas – näitlejad häälitsesid, naersid kummaliselt kähisedes, kolistasid lauanõude ja mööbliga (kusjuures publik oli sellises olukorras peaaegu kogu etenduse vältel hiirvaikne). Aktiivne lavategevus koos vaikusega kõrvades tekitas kokku kummalise nihestatuse, mis tõigi kaasa füüsilise ebamugavuse.
/nginx/o/2018/10/28/11532811t1hc076.jpg)
Teine ebamugavus oli tingitud raskusest tähelepanu korraga nii näitlejatele kui ka tekstile jagada. Kogu näidend ei ole ju sõna-sõnalt peas, mis vist isegi ei päästaks, sest lavastaja ja kunstnik lõid nähtamatute seintega elamise, kus Prozorovite pere ja nende külalised sageli mitmes ruumis korraga toimetasid.
Tähelepanuväärne, et hoolimata varem kirjeldatud ebamugavusest hoidis lavastus mind kinni. Sageli saan teatris tegelda oma mõtetega, järgnevate tööde plaanimise ja muu sarnasega, kuid sel korral see mu pähe ei mahtunud. See kinnitab, et lavastaja lähenemine polnud pelgalt trikk, vaid ka sisuliselt põhjendatud.
Timofei Kuljabin selgitas viipekeele kasutamist sooviga nii näitlejad kui ka vaatajad vabastada eelarvamustest ja ootustest. See, kuidas tuleb Tšehhovit «õigesti» lavastada, on Venemaal sama kinnistunud kui eestlaste ettekujutus õigest Tootsist, Teelest ja Arnost. Teiseks tahtis lavastaja rõhutada, et Prozorovite majas kõik räägivad, aga üksikud kuulavad. Dialoogiks on vaja rohkem kui häält. See lavastaja sõnum edastati vaatajale selgesti ja lihtsasti.
Aktiivne lavategevus koos vaikusega kõrvades tekitas kokku kummalise nihestatuse, mis tõigi kaasa füüsilise ebamugavuse.
Kuna Novosibirski teatri Krasnõi Fakel näitlejad on Eestis võõrad ja suure tõenäosusega see lavastus kunagi enam siia ei jõua (väga kahju!), siis näitlejate lähenemise analüüsimise asemel piirdun nendinguga, et laval olid väga andekad inimesed, kes defineerisid minu jaoks nii mõnegi tegelase selles kuulsas näidendis (vanuse tõttu pole ma näinud Eesti kuulsamat «Kolme õde», mida etendati 1973. ja 1974. aastal Eesti Draamateatris ja mille lavastas Adolf Šapiro).
Teine eriline lavastus tänavusel festivalil oli Moskva Rahvaste Teatri «Tsirkus», kus peaosa mängis leedu näitleja Ingeborga Dapkūnaitė. Maksim Didenko võttis muusikalise lavastuse aluseks tuntud nõukogude komöödia, seades vastamisi kaks suurvõimu – Venemaa ja USA. Venemaal elasid ja töötasid loomulikult õigete väärtustega inimesed (kes ei mõistnud naist hukka tema mustanahalise lapse pärast jms). Lavastust reklaamiti kui lugu unistuste jõust ja võlust, sellest, kuidas taas elustatud unistus matab enda alla reaalsuse, õigustades seejuures kõiki vahendeid – terrorit, sõdu, ebavõrdsust ja vägivalda.
/nginx/o/2018/10/28/11532812t1h8f06.jpg)
See väga puhta lavakujundusega lavastus jättis mind segadusse. Ma ei tea, kas tõlgin ja tõlgendan õigesti, sest mina ei ela Venemaal, aga lavastuse vastuvõtt on kahtlemata seotud Venemaa poliitilise olukorraga. Mina nägin Lenini välimusega tsirkusedirektoris irooniat ja isegi groteski. Lõpulaulus, kus öeldakse, et pole vabamat maad kui meie kallis kodumaa, Venemaa, nägin ninanipsu praegu võimul olevate inimeste ja ideoloogia pihta. Kujutan ette, et midagi sellist tehti Nõukogude Eesti teatris: sõnad on tsensuurist läbi lastud, aga see, kuidas neid esitatakse, muudab konteksti ja mõtet.
Aga kui kõik see kõrvale jätta, siis oli lavastus suurepäraselt teostatud. Videolahendus, kostüümid, lavaruumi kasutamine – kõik see tuletas meelde Ene-Liis Semperi ja NO99 paremaid päevi ning seda mitte tänu stiilile, vaid nutikusele.
Kolmas lavastus, mida sooviksin esile tõsta, oli Dmitri Krõmovi «Kaasavaratu». See oli fantaasiaküllane ja meisterlik loo jutustamine, mis hoolimata kõige kuhjamisest lasi näitlejatel särada. Võib-olla «Kaasavaratu» pole Krõmovi kõige põnevam lavastus, millega ta on Eestis käinud, sest kõiki lavastuses kasutatud võtteid on juba nähtud. Sellegipoolest oli tegu haarava teatriga, kus publikut ei unustatud sekundikski.
/nginx/o/2018/10/28/11532813t1h86a6.jpg)
Kuldse Maski lavastused kinnitasid, et Vene teatris on publik tegijatele endiselt tähtis, saalis istuvatesse inimestesse ei suhtuta üleolevalt, vaid püütakse olla temaga dialoogis. Seda heas mõttes vaatajaga arvestamist, mis ei tähenda sugugi kommertsi ja kunstilisi allahindlusi, ja publikule mängimist ootaks meiegi teatritegijatelt rohkem.
ARVUSTUS
Kuldne Mask
9.–17. oktoobrini Eestis