Kris Lemsalu töö Artishoki moedemonstratsioonil Balti jaama ootepaviljonis.

FOTO: Sander Ilvest

Ma mõtlen tegelikult väga palju kunstist. Olen ju sellele pühendanud aastaid oma elust, samas olen praegu kogu valdkonnast ennekõike vaimselt kaugenemas.

Viimast tajun eelkõige suurematele kunstisündmustele publikuna sattudes. Ärge saage valesti aru, mulle meeldis näiteks Balti triennaalil esineda, «Armastuse...» skriining Iiri kuraatori Rebecca Straini projekti osana, meeldis ka hiljutine kohtumine USA kuraatoriga, kui mõnda viimase aja tegutsemist kunstnikuna meenutada, aga kogu skeenega seoses tunnen ma mingit irdumist või lahknemist, millest on raske mööda vaadata.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Sandra Jõgeva kirjutab Artishoki biennaalist ja sellest, kuidas vaatajatelt eeldatakse palju rohkem kui vastu pakutakse.