Heili Sibrits: NO99 lõpp on teatritragöödia

NO99 Savisaare kõne Draamateatris. Foto: Sander Ilvest

Teater NO99 lõpetamine on pauk ja tragöödia, mida poleks oodanud enne selle aasta lõppu, kirjutab Postimehe kultuuritoimetuse juhataja, teatrikriitik Heili Sibrits.

See on pauk, sest oli teada, et NO99 on proovisaalis ning nad teevad lavastust «Raske on olla jumal». Tõsi, meeleolud polnud majas õnnelikud, sest oli ka teada, et 1. detsembrist lahkuvad teatrist dramaturg Eero Epner ja näitleja Rasmus Kaljujärv. Siiski oldi kõige selle juures optimistlikud (või püüti olla ja teha sellist nägu), sest veel eelmine nädal oldi teatris arvamusel, et proovisaalis oleva lavastusega minnakse lõpuni, lootes, et järsku kunagine usk, kirg ja uus energia tulevad teatrisse tagasi. Kõik NO99 inimesed, kellega olen rääkinud, kinnitavad, et tüli polnud.Konflikti polnud. Aga midagi oli siiski liiga katki ning proovisaalis leiti, et sel kõigel pole enam mõtet.

Kogu Teater NO99 kukkumine on mingis mõttes sarnane Edgar Savisaare langemisega – ühed tragöödiad mõlemad. Sa oled olnud teatrina tipus. Sa oled võtnud kõik ja omanud kõige suuremat võimu, mida üks teater omada saab. Ja siis sa kukud alla. Sa kukud end ühe aastaga pilbasteks ning see on tohutu tragöödia ja kirjeldamatult suur kaotus Eesti teatrimaastikule.

Kahtlemata kiirendas vabalangust Tiit Ojasoo kohtuasi, kuid ehk oli ka eesmärgiks seatud 99 lavastust liiga palju? Olen neid näinud ja nad on alati andnud endast maksimumi, kuid selle 14 aastaga on end tühjaks pumbatud. Aasta tagasi Euroopa teatriauhinda vastu võttes olid nad vaevatud ning saanud haiget, kuid siiski täis optimismi. Paraku on usk aastaga kadunud. Kurb.

Ehkki see otsus on kurb, tuleb NO99 ees müts maha võtta, sest nad julgesid teha sammu ning öelda, et nad ei jää vinduma. See samm pani mind neid taas austama. Nad käitusid väärikalt. Samas on see valus otsus. Valus meile kõigile, sest Eestis kaob üks väga huvitav teater. Mõtlemine. Dialoog. Ma ei näe kedagi, kes NO99 kohale oleks valmis astuma. Samas ega nad ei ise ka täitnud enam seda kohta. Nad ise olid lati kõrgele tõstnud. Jumal tänatud, et nad on näidanud, et midagi sellist nagu NO99 oli, on võimalik. Ka Eestis.

Sümboolne, et NO99 viimaseks lavastuses jäi lugu Kihnu Jõnnist. Kuid just seda vaadates tundsin saalis teravalt, et teater on kriisis. «Kihnu Jõnn» on NO99 lugu. Jõnn tunnistab: «Kaotatud on pind jalge alt, lootus, mäng. Kaotatud on järjepanu kõik. Enam pole õnne.» See on traagiline. Võltsid parukad ja habemed ei varja, ei tee kaotust naljakaks. Mul oli raske uskuda Jõnni viimast ülestunnistust, et tal on jõudu veel sõuda ning ta on lootma hakanud. «Et me saame... saate aru...». Ma ei tahtnud neid näha rottidena, kes pagevad laevast. Nad lubasid, et teevad 99 lavastust. Jõnn kandis numbrit 30.

Tegelikult on kõhklusi ja kriisi olnud näha kõigis nende neljas viimases töös, millest peegeldus, et nad ei tea, mida peaksid tegema ja kuhu end positsioneerima. Aeg on edasi läinud, kuid nemad jäid kinni kuskile omaenese muredesse ning dialoog publikuga kadus.

Kuid pole halba ilma heata ning ehk avab NO99 lõpetamine uued uksed. Vastuseta küsimusi on muidugi hetkel palju: mis saab trupist ja kas neist keegi loob uue teatri? Või mis saab NO99-le eraldatud rahast?

Kui Tiit Ojasoole anti tegemiseks Teater NO99, oli ta küll andekas, kuid siiski tundmatu noor lavastaja. Oleks vale NO-le eraldatud raha pudistada laiali eri teatrite vahel ning loodetavasti leitakse mõni teine potentsiaalikas tegija, kellele see raha anda.  NO99 ei saanud enam seda võimalust kasutada, sest neil polnud ideed. Loodetavasti tuleb see kellelgi teisel.