Marek Tamm: NO99 suutis tabada midagi ajastule sügavalt iseomast (2)
31. oktoober 2018, 17:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Teater NO99 teatas ootamatult, et lõpetab tegevuse. Vastuseks Postimehe palvele, kommenteeris sündmust kultuuriteadlane ja ajaloolane Marek Tamm.
Teater on kaduv ehk mittereprodutseeritav kunst, see tähendab, et iga põlvkond peab endale teatri uuesti avastama, omaenda teatrikogemuse algusest peale uuesti looma. Õnnelik on see põlvkond, kelle teatrikogemust kujundab võimalikult mitmekesine ja professionaalne näitekunst.
Kui NO99 rajati, nentis nii mõnegi vanem sõber või kolleeg, et ta on seda kõike juba näinud, et sedasama tegid juba Tooming ja Hermaküla, et seda on nähtud juba Von Krahlis jne. Mind need jutud kunagi ei veennud, sest mina ei ole saanud osa Vanemuise teatriuuendusest 1960.–1970. aastatel, ma lihtsalt ei käinud siis veel teatris, ja vahetut kogemust ei asenda ükski jutt ega videosalvestus.
Minule oli NO99 just see teater, mis panustas oluliselt mu isiklikku tundekasvatusse, mu teatriharidusse, mu mõttemaailma. Mõistagi mitte ainus, ent siiski väga oluline. NO99st kujunes minu jaoks teater, millega oli huvitav koos mõelda, vahel isegi sellele vastu mõelda, teater, mille läbikukkumisedki olid huvitavamad, kui mõne teise õnnestumised.
NO99 tõi eesti teatrisse uue keele, uue viisi teatrit teha. Seda võib mugavusest nimetada postdramaatiliseks teatriks, ent see silt ei taba asja tuuma. Tuum seisneb selles, et NO99 suutis parimatel hetkedel tabada midagi ajastule sügavalt iseomast, muuta nähtavaks seda, mis enne oli varjul või peidus – näidata teed.
NO99 suutis aeg-ajalt luua tunde, et teater on suurem kui see, mis jääb teatrist väljapoole. Et maailm ongi teater. Et teater ongi maailm. Mõtlen murega, kas uuel põlvkonnal saab olema oma teater, kes oskab teed näidata, uusi kogemushorisonte avastada, uusi mõtteid mõelda. See, mis tundub enesestmõistetav, ei pruugi seda olla. Me elame hapras maailmas.