Vana mära tahab ka kaeru

Helene Moss, «Cougar». Foto: Raamat

Seks on nii paleuse kui ka praktikana isepärane inimlik absoluut, mis kuulub ideaalina otsapidi samasse kaaluklassi kui tõde, õiglus, armastus, au, lunastus, kangelaslik surm, surematu kuulsus, igavene elu jne. Üks tuntud Viini psühhiaater esitas ülemöödunud sajandivahetuse paiku teesi, et seks on inimese jaoks kõigist esitatud kategooriatest tegelikult ülim; et meie elu ei juhi mitte mõistus (ning sellest tuletatud intellektuaalsed, moraalsed, majanduslikud ja/või altruistlikud ideaalid), vaid libiido. Ja seega on teekond seksi juurde ühtlasi tee iseenese juurde. Sest ei saa tunda ja juhtida iseennast, tundmata seda, kes sind juhib.

Kõnealune teekond, nagu praktika on tõestanud ning jätkuvalt tõestab, ei kujuta enesest kergejalgset minekut mööda sirget ja hästi valgustatud alleed. Meist enamiku jaoks on see raske ja ohtlik retk läbi pimeda tihniku, mida kultuuri ja looduse vaheline eikellegimaa enesest kujutab – ebavõrdne võitlus ühiskondlike tabude, normide ja stereotüüpide ning isiklike komplekside ja võltsi eneseväärikusega.