Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)
/nginx/o/2018/11/01/11542588t1he66d.jpg)
Kes on oma ja kes võõras? Küsimus, mille nimel on mõõku, hiljem püsse paugutatud. Traditsiooniliselt on «võõras» tähistanud kedagi teisest kultuuriruumist – kedagi, kes ei kuulu «meie» hulka. Aastasadu kestnud vaenukirved ei ole maha matetud. Ent võõraid on märksa enam. Täna võib saada võõraks tembeldatud igaüks. Teisitimõtleja on võõras. Võõras võib olla ka iseendaga. Ehk on ka maailm võõraks jäänud?
Lühifilmikassett «Värske veri» läheneb teemale eri rakursside alt, pakkudes kuut vaadet tänasele (võõrandunud) ühiskonnale. Nii mõnigi lühifilm tabab Eesti eluolu täpsemalt, kui on suutnud viimase aja täispikad mängufilmid. Viimast osalt seetõttu, et kui mõni erand välja jätta, kipuvad Eesti mängufilmid pöörama pilgu minevikku. Lühifilm kommenteerib elu siin ja praegu. Just viimases peitub ka kõnealuse kasseti väärtus.
Oma või võõras?
Kasseti keskse liini, oma ja võõra suhtega tegelevad kõige otsesemalt Marta Pulga «Omad» ning Philip Kaati ja Ali Moniri kahasse lavastatud «Reetur». Osalt puudutab teemat ka Evar Anvelti sümbolistliku tähendusega «Hea karjane», mis tegeleb ainsa filmina Eesti kultuuriruumist väljapoole jäänud konfliktiga. Linateos filmiti üles Liibanonis ning on inspireeritud Eesti ratturite röövimisest. «Hea karjane» vajaks ehk enam vürtsi. Samas on suudetud liigse efektitsemiseta edasi anda inimhinge dilemmad, kui valida tuleb perekonna ja õiglaseks inimeseks, «heaks karjaseks» saamise vahel.
«Omad» ja «Reetur» sammuvad mööda vähem poeetilist rada. Marta Pulk on lavastanud Eesti ühiskonna miniportree ja teinud seda vaat et geniaalsel viisil – järjekorramotiivi kaudu. Üldjuhul iseloomustab eestlaslikku järjekorras seismist sõnatus ja eikuhugi suunatud põrnitsev pilk. Lühifilmi püütud arsti ootejärjekorras seisavad sedapuhku ainult need, kellel on midagi öelda. Kraaklevad inimesed meenutavad internetikommentaatorite kokkutulekut. Tegu on tabava, iroonilise sketšiga, mis vajutab valupunktidele ja pakub diskussioonivõimalusi.
Lühifilmi «Reetur» on mahutatud lummavad kaadrid Eesti loodusest. Ilu taustal rullub lahti minipõnevik, kus keskse probleemina visatakse õhku küsimus, kas usaldada «oma» või «võõrast». Kas saabki kahe kategooria vahele selget piiri tõmmata? Teemale lähenetakse kavalalt ja nii mõnigi lavastatud olukord mõjub just realistlikkusega, seda eriti filmi lõpustseenides. Režissöörid on tabanud eestlaste äraootavalt ähmase seisukoha: ühel pool on soov olla hea, vastutulelik, teisel pool hiilivad kahtlus ja umbusk.
Isa-poja side
See, keda omaks või võõraks peetakse, on paljuski põlvest põlve pärandatud tõekspidamiste küsimus. «Pööripäev» ega «Jää» ei kõnele poliitilist keelt. Keskmes on isa-poja suhe – eelkõige traditsioonid, mis vanemalt lapsele edasi kanduvad. Kaspar Ainelo «Pööripäev» viib tagasihoidlikusse, eestlastele jätkuvalt omasesse talumajapidamisse. Meelis Rämmeldi ja Robert Liigi peaaegu et sõnatus duos väljendub võluvalt maaelu töine, sügiseselt mudane argipäev. Näiliselt tuttavlik ja lähedane, on reaalsuses tegu maailmaga, mis jääb (linna)inimestele tasapisi võõraks. Tõsiasja, et kohati säilib tava vaid perekonna liini pidi, rõhutab ka «Pööripäev».
Anna Hintsi «Jää» on kogumikust vaieldamatult tuntuim linateos. Film on linastunud 70 filmifestivalil, pälvides siin-seal ka äramärkimist. Lisaks toodi koju parima lühifilmi preemia möödunud Eesti filmi- ja teleauhindade jagamiselt. Siin on keskmes isa-poja side peres, kus omavaheline lähedus on pika eemalviibimise tõttu kadunud. Keskkonna muutumine ja etteaimamatu tulevik mõjuvad aga eliksiirina omavahelisele suhtele. «Jää» mõjubki kui jää: kargelt, ähvardavalt. Justkui saaks sisemine soojus tärgata alles siis, kui lõpp on ohtlikult lähedal. Omal moel kumab läbi sünge tonaalsuse lootus, et ehk ei pea(ks) see reaalses elus sedaviisi olema.
Võõras iseendaga
Kassetile paneb punkti Tanno Mee «Heleni sünnipäev», mis erineb tonaalsuselt kõigist teistest. Linateose keskmes on klammerdumine minevikku. Stiilipuhta visuaalse keelega film võlub oskusega tabada tänapäeva inimese kapseldumist. Pealispind on meil kõigil viimistletud, hirmud ja eneseotsingud peidetud ükskõiksuse või enesekindla naeratuse taha. Ent hämaratel öötundidel rüübatud kokteilid langetavad maskid ja avavad vanad haavad. Inimesed leiavad ennast kusagilt ideaalse näitemängu ja kontrollitud hullumeelsuse vahepealt. «Heleni sünnipäev» portreteerib viimast kirurgi vaheduse ja meisterliku täpsusega.
Tervikuna esindavad kõik filmid kas just läbilõiget, ent vähemasti fragmenti Eesti noorema filmigeneratsiooni loomingust. «Värske veri» ei ole kvaliteedilt ühtlane, ent üldmuljelt on tegu ühe tugevaima kassetiga, mis senini üllitatud. On julgeid seisukohavõtte, kavalust, elutervet huumorit. Hiljutise menuka naisrežissööride kassetikogumiku «Juured» tuules tõestab «Värske veri» sedagi, et žanrina on lühifilmid jõudmas kitsa niši- ja festivalipubliku seast üha enam tavakinopublikuni. Viimane on igati tervitatav. Seda enam, et mõneti võib just lühifilmi tänapäeva kiirete sõnumite ajastul sobivaks formaadiks pidada.
Lühifilmikassett «Värske veri»
Eesti, 2018
Režissöörid Marta Pulk, Evar Anvelt, Kaspar Ainelo, Philip Kaat, Ali Moniri, Anna Hints ja Tanno Mee
Osades Tiina Tauraite, Rea Lest, Meelis Rämmeld, Mait Malmsten, Margus Prangel, Mari Abel jt.
Esilinastus 1. novembril
Kestus: 1 h 32 min