Filmiarvustus «Bohemian Rhapsody»: võimsad lood, skemaatiline lugu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaader filmist.

FOTO: tootja

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Queeni filmilugu «Bohemian Rhapsodys» klišeelik ja skemaatiline, kuid mis tähtsust sel on. See on film, kus on tähtis, et Queeni muusika kõlaks jõuliselt, võimsalt ja eredalt, nagu see kõlas bändi hiilgeajal. Ja seda on filmitegijad saavutanud.

Millalgi seitsmekümnendate lõpus jäime suvisel klassiekskursioonil Ruhnu saarele sinna lõksu. Kui mälu ei peta, oli torm ja laev ei tulnud Pärnust mitu päeva meile järele. Peale selle, et korjata metsast näljatunde leevendamiseks mustikaid, sisustasime aega sellega, et kirjutasime makilindilt maha Queeni «Bohemian Rhapsody» sõnu ja harjutasime siis laulu mitmehäälset ettekandmist. Meie isetekkelise vokaalbändi eestvedaja oli mu nimekaim, kes töötab juba pikka aega Ameerikas arstina. Just tema oli see, kes juhatas toona Ruhnu saarel Queeni ebahariliku muusika mu südamesse. Kuhu see on jäänud senini.

Võib-olla just seetõttu valmistas Bryan Singeri filmi «Bohemian Rhapsody» algus pettumuse. Sest Freddie, Mercury Freddie, Queeni solist, ei paista seal üldse õige Freddie. Tema osatäitja Rami Malek tundub freddielikult eenduvatest ülahammastest ja keskelt lahku kammitud mustadest õlgadeni juustest hoolimata lahja, nõrk ja lühike. Nagu mingi nublu. Kas režissöör elutruumat Freddiet tõesti ei leidnud? Sest lõppeks võib kihla vedada, et inimesed tulevad «Bohemian Rhapsodyt» kinno vaatama selleks, et näha erakordse Queeni lugu kogu selle eheduses ja ekstravagantsuses. Et näha oma silmaga meest, kes laulis end seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel maailma rokkmuusika kullafondi.

Tagasi üles