Iga arhiiv sisaldab muu hulgas ka iseenese lõppu 13. Balti triennaali «Unusta tont» viimase peatüki arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

13. Balti triennaali kolmanda peatüki külastamine on nagu laskumine allilma ning samal ajal ka iseendasse.

FOTO: Ansis Starks

Kuula artiklit

Mitte miski pole ainult tema ise; kõik on alati lisaks veel midagi. Õigupoolest ongi kõik alati endast erinev.

Ka 13. Balti triennaali kolmas (ja viimane) peatükk on üles ehitatud natuke teisiti kui eelmised. Seekordne näitus koosneb ühest järjepidevast ja sümboolselt laetud keskkonnast ning selle sisse (või ümber) paigutatud esemetest, tähendustest, sündmustest ja mälestustest. Ühekorraga muuseum ja unenägu, selle ruumi sisemus paikneb alati kusagil eemal. See on labürint, mida kummitavad teised labürindid. Samal ajal salajane ning radikaalselt avatud, vaba ja peidetud – kogu 13. Balti triennaal on nüüd korraga arhiiv, mille keskpunkt liigub alati sinu poole ja mille ümbermõõt on kättesaamatu.

Kunstnike duo Ben Burgis ja Ksenia Pedan on loonud Läti Kaasaegse Kunsti keskusest Kim? (mis oli kunagi kommivabrik) omamoodi kujuteldava ajaloo- või arheoloogiamuuseumi. Siia sisenemine on nagu laskumine allilma ning samal ajal ka iseendasse. Sinagi oled juba siin. Sa tuled siia veel tagasi.

Kunstnikepaar Ben Burgis ja Ksenia Pedan on loonud 13. Balti triennaali Läti peatükis isevärki unenäolise ja tööstusliku keskkonna, kus objektid sulavad oma ümbrusega ühte.

FOTO: Ansis Starks

Siin on kõik korraga müütiline, tige ja tööstuslik; kategooriad on segamini, sisemine ja välimine on teineteisega kohad vahetanud. Kõikjal valitsevad võluvad ja muinasjutulised värdvormid – iga ese või teos ähvardab mõneks teiseks üle minna. Kõik on ritualiseeritud, sakraalne (ja profaanne). Raske on vahet teha, kus üks objekt algab ja teine lõppeb.

Siin on karvane diivan, mille sisemuses peitub kellegi kingake, seal aga veidrate kujutistega kaetud kipsplaat. Teosed sulavad oma keskkonnaga ühte ja moodustavad nähtamatu terviku. Määrdunud klaasvitriinide taga on aimatav kogu maailma minevik. Kõike katab kujuteldav remonditolm ja glasuur. Mateeria võim ja teadvustamatus. Muuseumi sees on veel üks muuseum, hulga suurem kui välimine. See on korraga mausoleum ja piparkoogimaja.

Kõike katab kujuteldav remonditolm ja glasuur. Muuseumi sees on veel üks muuseum, hulga suurem kui välimine. See on korraga mausoleum ja piparkoogimaja.

FOTO: Ansis Starks

Kõikjal valitsevad võluvad ja muinasjutulised värdvormid.

FOTO: Ansis Starks

Kohe Kimi? uksest sisse astudes on valida, kas pöörata paremale (see tee viib näituse niinimetatud mäluruumi) või astuda otse edasi ning imetleda näituse unenäolisi radu. Järjestikused ruumid kordavad üksteist, ent see kordus on eksitav. Mõne vitriini tagant vaatab sulle vastu teksapükstes poolik inimene, mujal aga seisab klaasi taga salapärane raamat. Võib-olla on see kogu maailma raamat?

Seega, ehkki need ruumid – ühes kõigi oma artefaktide, mõistatuste ja tekstuuridega – muidu eriti ei hargne, võib näituse ülesehitust siiski labürintlikuks pidada. Labürint kui universumi sümbol, aga ka kui keele enese sümbol. Labürint ongi see, kus nad ühte varisevad. Selle algupära (nagu ka igasugune «tõeline» algupära) on alati kusagil mujal – eemal. Salajane. Labürinti läbivad alati sinu jõujooned.

Näituse isevärki ehitus tähendab muu hulgas ka seda, et Kimi? keskuse moondunud sisemus on 13. Balti triennaali viimase peatüki juures vaid üks tahk. Burgise ja Pedani kaunid ringvaremed muutuvad näituse kontekstis lavaks – omamoodi teatraalselt laetud paigaks, kus kunstnikud igast ilmanurgast (Adam Christensen & Keira Fox; Sandra Jõgeva; Eglė Budvytytė jt) saavad performance’eid teha. See on avangard oma kõige võimsamal, häirivamal kujul. Iga performance on omaoodi riitus, katse muuta sinu teadvust. Ning ka juba toimunud performance’id kummitavad näitust edasi.

Kuid näituse terviku ja osade suhe on tegelikult veel keerukam. Peale Burgise ja Pedani installatsiooni ning kunstnike performance’ite kuuluvad 13. Balti triennaali kolmanda peatüki juurde veel ka filmid (näiteks Derek Jarmani viimaseks jäänud linateos «Blue») ning ohtlikud jäljed triennaali eelmistest peatükkidest. Nagu iga teinegi arhiiv, sisaldab ka see siin iseenese lõppu.

13. Balti triennaali raames näidatakse ka legendaarse filmitegija Derek Jarmani avangardfilmi «Blue», mille pildiline pool koosnebki vaid muutumatust sinisest.

FOTO: Kaader filmist

Tõepoolest, 13. Balti triennaali viimase peatüki juurde käib ka nõndanimetatud mäluruum, mis asub kohe Kimi? sissepääsu juures. Siin saab aja jooksul näha vaheldumisi igalt(!) triennaalil osalenud kunstnikult ühte teost, fragmenti või midagi hoopis muud, mille nad on ennast esindama võtnud.

Nii on siin näiteks Nina Beieri eelmistest peatükkidest tuntud karvased autod kõrvuti Mare Tralla videoga «Freedom to Speech», samal ajal kui Sandra Jõgeva installatsioon jagab pinda Anna Hulačová hübriidsete visioonidega. Maalikunstnik Ella Kruglyanskaya valis ennast esindama Grace Jonesi «Libertango» video Youtube’is.

Sandra Jõgeva skulpturaalne installatsioon «Feministlik identiteedikriis» oli üleval Balti triennaali Läti peatüki «mäluruumis».

FOTO: Rene Reinumäe

Arhiivipalavik. Näituse avamisel pandi (kunstniku loal) pidulikult põlema Caroline Achaintre'i teos, mida sai näha suvel triennaali Vilniuse peatükis.

FOTO: Juhan Raud

Ometi on iga kunstniku tont «mäluruumis» ajutiselt: kogu näituse vältel vahetatakse iga mälestus järjepidevalt välja mõne teisega. Teosed haihtuvad, ent unustus jääb. (Iga tsitaat kui tont, iga tont kui tsitaat.) See on mitmehäälne vestlus, pidev nihkumine ja teisenemine. Omamoodi Traumwerk. Läti peatüki «mäluruum» oleks nõnda otsekui kogu triennaali teadvustamatus; selle vari. Nii nagu vahelduvad sealsed tööd ja fragmendid, nõnda vaheldud ka sina.

Ühe kreeka müüdi järgi tuli jumal Hermesel idee luua tähestik siis, kui ta vaatles parasjagu lendavat haneparve. Nii nagu iga sõna sisaldab mingil varjatud kujul kõiki oma anagramme, sisaldab ka see näitus kõrvalekaldeid iseendast. Võib öelda, et see näitlikustab (dramatiseerib) seda, kuidas igaüks on peale enda veel ka Teine. (Labürint ongi teatud mõttes võimaluste ruumi võrdkuju.) Piiratud ja lõputu, oluline ja vastuoluline, kogu 13. Balti triennaal on ju tegelikult omamoodi mäss iga mõeldava ühtsuse vastu.

Nii nagu selle eelmised peatükid, loob ka triennaali viimane peatükk tingimused uue, iseendast radikaalselt erineva ühiskonna ettekujutamiseks. Just selles peitubki kogu triennaali poliitiline, utoopiline potentsiaal. Tähenduste mängus, mis osutab maailma poole (ikka eemalt), kus igaüks saab ennast lõputult ja vabalt ümber teha. See on avatud, mitte suletud vabadus.

Ja mida sina selle vabadusega nüüd peale hakkad? See oli siin arvustuses kirjas, aga sa oled selle juba unustanud.

Nina Beieri teos «Automobiil» sõitis Vilniuse näituselt Tallinna omale ning sealt edasi Riiga, osaledes nõnda kõigis kolmes 13. Balti triennaali peatükis.

FOTO: Juhan Raud

KOMMENTAAR:

Maija Rudovska
kuraator ja kunstikriitik

13. Balti triennaali kolmas ja viimane peatükk Kimi? kaasaegse kunsti keskuses Riias paiskab näitusekülastaja ruumilise kogemusse, mille on esile mananud kunstnikud Ben Burgis (Ühendkuningriik) ning Ksenia Pedan (Ukraina). Nad on viinud materjalide keele täiuseni, mängides sellega, kuidas sisekujunduslikud objektid muutuvad ning ümbritsev ruum võõritab. Näib, nagu oleksid nad ehitanud värava, mis lubaks siseneda otse kogu triennaali hämara ja ebaselge identiteediteema südamesse. Missugune on see BT13 identiteet, mis keeldub selgetest piiridest, eneseküllasusest ning olemuslikkusest? Kus sellist identiteeti leida võiks? Kuidas seda ära tunda? Kuidas sellega kontakti saada? Burgise ja Pedani vastus neile küsimustele näibki olevat keskendumine sellele sensuaalsele ja lavalisele kogemusele, kus näitusevaataja saaks seda identiteeti lihtsalt nautida, olles samal ajal ümbritsetud karvastest esemetest, tehislikest vitriinidest, kohmetutest karpidest, kummalistest toolidest jne. See on keskkond, mis meenutab muuseumi, galeriid või kodust kööki, luues nõnda kuidagi tuttava tunde, ent samas kasutab ka absurdi. Võitlus tondiga kas hüljatakse või lükatakse edasi – pilk eksleb ning meel mõtestab ümbritsevate esemete kütkestavat ja kaootilist ilu. Tähendusel ei ole tähtsust, ainus, mis loeb, on osalus ja kohalolu.

«Unusta tont»

13. Balti triennaali kolmas peatükk

18. novembrini Riias Kaasaegse kunsti keskuses Kim?

Triennaali peakuraator ja kunstiline juht Vincent Honoré

Kunstnikud Nina Beier, Eglė Budvytytė, Ben Burgis & Ksenia Pedan, Pierre Huyghe, Derek Jarman, Sandra Jõgeva, Mare Tralla ning kõik teised eelmisel kahel triennaali näitusel esindatud kunstnikud (mälestusena)

Tagasi üles