Julgelt ja rõõmsalt sügisesse...

«Paunvere poiste igavene kevade». Foto: Alan Proosa

Mäletan hingelist segadust, kui esmakordselt nägin Urmas Lennuki kirjutatud «Vargamäe kuningriiki» (lavastaja Jaanus Rohumaa, 2006): mind rabas see lähenemine Tammsaare «Tõe ja õiguse» tegelastele, romaanis sõnastamatuks jäänud hingeelu ja -valu hoopis teistmoodi sõnadesse püüdmine.

Midagi ligilähedast kogesin nüüdki, Rakvere teatri esietendusel, taasavastades Oskar Lutsu Paunvere koolipoisse. Ehkki Lennuki stiil, mõtte- ja sõnaviis on tuttav(am), pole tosina aastaga hajunud üllatumisrõõm. Taipasin häbenedes sedagi, kui ammu pole ma Lutsu «Kevadet», «Suve» ja «Sügist» üle lugenud. Oleks ehk aeg, oleks vaid aega...

Esietenduse päeval peeti Tallinnas Tammsaare konverentsi, kus Urmas Lennuk võrdles oma ettekandes Lutsu ja Tammsaare viieosalisi romaanisarju nõnda paeluvalt, et jääb vaid oodata Arno ja Indreku, Pearu ja Lible kohtumisi teatrilaval. Teele ja Tiina juba kohtusidki Lennuki «Ükssarvikute farmis».