Mäletan hingelist segadust, kui esmakordselt nägin Urmas Lennuki kirjutatud «Vargamäe kuningriiki» (lavastaja Jaanus Rohumaa, 2006): mind rabas see lähenemine Tammsaare «Tõe ja õiguse» tegelastele, romaanis sõnastamatuks jäänud hingeelu ja -valu hoopis teistmoodi sõnadesse püüdmine.
Midagi ligilähedast kogesin nüüdki, Rakvere teatri esietendusel, taasavastades Oskar Lutsu Paunvere koolipoisse. Ehkki Lennuki stiil, mõtte- ja sõnaviis on tuttav(am), pole tosina aastaga hajunud üllatumisrõõm. Taipasin häbenedes sedagi, kui ammu pole ma Lutsu «Kevadet», «Suve» ja «Sügist» üle lugenud. Oleks ehk aeg, oleks vaid aega...
