«Kompromissidele minekud lõhuvad lõpuks kõik utoopiad» Intervjuu teatri NO99 näitlejatega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

NO99 näitlejad Gert Raudsep, Eva Koldits, Rasmus Kaljujärv ja Marika Vaarik sel esmaspäeval teatri kasutuks muutunud proovisaalis.

FOTO: Mihkel Maripuu

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Möödunud kolmapäeval tehtud ühisavaldusega otsustas NO99 loominguline kollektiiv teatril pistiku seinast tõmmata. Alguses selle teatrikehandi elutsükliks määratud 99 uuslavastusest jäi puudu 29. Täna õhtul annab Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semperi loodud ja juhitud NO99 oma viimase planeeritud etenduse Eestis.

Esmaspäeval teatrisse intervjuule minnes meenus mulle NO99 avalavastus «Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki», mille publikut ei juhatatud fuajeest saali ja tagasi mitte mööda paraadtreppi ega jalutussaali, vaid läbi tagakoridoride, mööda grimmitubadest, garderoobidest ning proovisaalidest. Nüüd, teatri viimaseks jäänud lavastuse viimaste etenduste eel olin ma neis tagakoridorides tagasi, kõndisin grimmitubade ja garderoobide vahelt koos nelja näitlejaga proovisaali, kus see trupp proovi enam ei tee.

Kõigile ootamatult takistas meie teekonda keset proovisaali viivat koridori ebaloomulikus kohas ja poosis paiknev diivan, millel oli kaks jalga alt puudu. Neis ruumides, kus õhk on loomingulisusest ja kontseptuaalsusest nii paks, et sinna võib vabalt paruka õhku seisma panna, oli justkui hakanud ka inventar end loominguliselt väljendama. Diivani installatiivses paiknemises oli võimatu mitte näha sümbolit. Olgugi et NO99 viljeldud kunstikeele jaoks oli see liiga läbinähtav, liiga 19. sajand.

Kui diivan sai õigesse kohta ja konditsiooni seatud, astusime proovisaali, mille tühjuses ja vaikuses seisis paarkümmend ringi asetatud tooli. Kutsutuid oleks justkui rohkem kui kohaletulnuid. Aga kohaletulnud – näitlejad Marika Vaarik, Eva Koldits, Gert Raudsep ja Rasmus Kaljujärv – olid kõik heas tujus ja pealtnäha isegi õnnelikud. Ei mingeid äranutetud silmi, allasurutud ohkeid, taskusse peidetud rusikaid. Mis paneb Tiit Ojasoo lavastatud Rasmus Kaljujärve soolotüki «Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole veel lõpp» pealkirjas esitatud õnnelikkuse definitsiooni kriteeriumina kasutades väitma, et see on tõesti lõpp.

Millal NO99 enneaegse vabatahtliku lõpu idee trupile reaalse võimalusena esimest korda lauale tuli?

Raudsep: Teoreetiliselt on sellest, kuidas ja kas me läheme lõpuni, trupi sees juttu olnud juba mitu aastat.

Vaarik: Vastupidi enamikule teistele riigiteatritele, mis on traditsioonilised institutsioonid, on meie teater loodud väga ajaliku ning seega lõplikuna. See on andnud meile vabaduse mõelda igast uuest lavastusest kui viimasest. 99 lavastust oli lihtsalt üks utoopiline unistus. Minu jaoks on juba selle teatri sünnis see kood ning võimalus sees, et asi võib lõppeda hoopis varem. Aga mingil ajal sai siin majas kindlasti mõeldud hoopis selle peale, mis saab siis, kui ideid ja hoogu on, aga number null tuleb vastu.

Koldits: Tegelikult on küsimus võimalikust ennetähtaegsest lõpust tekkinud peaaegu iga uue tööga. Et kui ikka ei leia seda, millega edasi minna, et mis siis saab. Olen mõelnud, et Põhuteater (2011. aastal Tallinnas Skoone bastionile ehitatud installatsioon-teatrihoone, kus toimusid etendused – toimetus) oli omamoodi NO99 minimudel – see oli määratud kestma kõigest ühe suve.

Tagasi üles