Kellele kuuluvad lavad?

Hetk Liis Varese tantsulavastus «Hingake! Ärge hingake!». Foto: Sõltumatu Tantsu Lava

«I’m so fuckin’ sick and tired of the Photoshop… Show me somethin’ natural like an ass with some stretchmarks.» – Kendrick Lamar «Humble»

USA muusik Kendrick Lamar loob oma laulusõnadega kõneka pildi, mis metafoorina sobib kirjeldama kehade käsitluse hoovusi kaasaja kultuuripildis (rääkides siinkohal peaasjalikult Läänemaailma perspektiivist). Lamar otsib toorust, autentsust ja haavatavust. Kus on päris inimene ja päris kehad, töödeldud ja poleeritud, ideaalsena kujutatud fassaadi taga? Sama küsimus on õhus mujalgi. Sealhulgas ka lavadel.

Performatiivsetes kunstides nagu teater ja tants on etendaja keha enamasti oluliseimaks mõtte edastamise vahendiks. Räägib see keha siis oma lugu läbi verbaalse- või kehakeele, või mõlema. Seega on kummaline, et näiteks eestikeelses kultuuriruumis kohtab kehalise mitmekesisuse kajastamist ja mõtestamist võrdlemisi vähe.

Hanna Junti kirjutab kehalist mitmekesisust: «Lavadel on ruumi kõigile kehadele kellel on midagi öelda, midagi sellist jagada, mis teisi võiks kõnetada, inspireerida, toetada, arendada ja liigutada. (Performatiivsel) kunstil on ühiskonnas mitmed rolle, millest «täiuslikud» kehad suudavad täita osa, kuid kindlasti mitte ammendavalt kõiki.»