Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/08/11558245t1h1627.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/10/15/11499607t1ha982.jpg)
«I’m so fuckin’ sick and tired of the Photoshop… Show me somethin’ natural like an ass with some stretchmarks.» – Kendrick Lamar «Humble»
USA muusik Kendrick Lamar loob oma laulusõnadega kõneka pildi, mis metafoorina sobib kirjeldama kehade käsitluse hoovusi kaasaja kultuuripildis (rääkides siinkohal peaasjalikult Läänemaailma perspektiivist). Lamar otsib toorust, autentsust ja haavatavust. Kus on päris inimene ja päris kehad, töödeldud ja poleeritud, ideaalsena kujutatud fassaadi taga? Sama küsimus on õhus mujalgi. Sealhulgas ka lavadel.
Performatiivsetes kunstides nagu teater ja tants on etendaja keha enamasti oluliseimaks mõtte edastamise vahendiks. Räägib see keha siis oma lugu läbi verbaalse- või kehakeele, või mõlema. Seega on kummaline, et näiteks eestikeelses kultuuriruumis kohtab kehalise mitmekesisuse kajastamist ja mõtestamist võrdlemisi vähe.