Metro Luminal – bänd, kes tuleb siis, kui midagi on öelda

Metro Luminal aastal 2018: bassimees Kalle Nettan, kitarrist Rainer Jancis, trummar Marko Atso ja laulja Robin Juhkental. Foto: Urmas Lange

Metro Luminal tundub olevat bänd, kelle tegevust suunavad ainult sisemised impulsid. Viimaseks sisemiseks impulsiks on see, et bänd on jälle koos, annab välja uue plaadi «Üheksast viieni» ja teeb kontserte. Kontsertturneega tähistatakse ka bändi 30. sünnipäeva. Koosseis on peaaegu sama, mis bändi esimest albumit «Coca Cola» (1990) lindistades. Või noh, 50 protsenti on sama – lisaks bändi asutajaliikmele, kitarrist Rainer Jancisele (kellega ka räägime) on sellest ajast nüüd veel paadis bassimees Kalle Nettan. Uuteks liikmeteks on laulja Robin Juhkental (tuntud ka ansamblist Malcolm Lincoln) ja Metsatöllust lahkunud trummar Marko Atso. Plaat jõuab müügile järgmisel nädalal.

Kas plaadi pealkiri sisaldab endas mõnd saladust või müsteeriumi, mida peaks publikule avama?

Üheksast viieni on ju selge. Sinna vahele jäävad 9,10, Poiss, Emand, Kuningas, Äss, 2, 3, 4, 5. Mis siin ikka nii väga salapärast on? Mõni võib ju ka mõelda, et tööpäev on üheksast viieni või nii. Algselt pidime kirjutama üheksast viieni nii: 9–5. Korraga saime aru, et keegi võib jälle mõista, et see on üheksa miinus viis. Inimene on keeruline olend, mõtleb, nagu ise tahab.

Kas materjal on lihtsalt või keeruliselt kätte tulnud?

See plaat sündis tõesti nagu linnulennult. Robin väidab, et kirjutasin 13 lugu ühe päevaga, millest lõpuks läks plaadile kümme, aga ise mäletan küll, et läks pigem kaks nädalat. Viimistlemine, puhas salvestus, miksimine ja kogu produktsioon võttis siiski mitu kuud aega. Miksimisele arvestan ma alati minimaalselt kaks päeva ja salvestusele kolm, nii et produktsioon tuleb kokku siis 65 päeva, lisades sinna veel need 14, mis kulusid demode tegemiseks. Saame kokku 79 päeva ilma puhkepäevadeta. Ühesõnaga kolm kuud sisuliselt.