/nginx/o/2019/01/10/11706711t1h9bef.jpg)
Metro Luminal – bänd, kes tuleb siis, kui midagi on öeldaintervjuu Rainer Jancisega
8. november 2018, 20:00
Metro Luminal – bänd, kes tuleb siis, kui midagi on öelda
/nginx/o/2018/11/08/11558925t1h7c36.jpg)
Metro Luminal aastal 2018: bassimees Kalle Nettan, kitarrist Rainer Jancis, trummar Marko Atso ja laulja Robin Juhkental.
FOTO: Urmas Lange
Metro Luminal tundub olevat bänd, kelle tegevust suunavad ainult sisemised impulsid. Viimaseks sisemiseks impulsiks on see, et bänd on jälle koos, annab välja uue plaadi «Üheksast viieni» ja teeb kontserte. Kontsertturneega tähistatakse ka bändi 30. sünnipäeva. Koosseis on peaaegu sama, mis bändi esimest albumit «Coca Cola» (1990) lindistades. Või noh, 50 protsenti on sama – lisaks bändi asutajaliikmele, kitarrist Rainer Jancisele (kellega ka räägime) on sellest ajast nüüd veel paadis bassimees Kalle Nettan. Uuteks liikmeteks on laulja Robin Juhkental (tuntud ka ansamblist Malcolm Lincoln) ja Metsatöllust lahkunud trummar Marko Atso. Plaat jõuab müügile järgmisel nädalal.
Kas plaadi pealkiri sisaldab endas mõnd saladust või müsteeriumi, mida peaks publikule avama?
Üheksast viieni on ju selge. Sinna vahele jäävad 9,10, Poiss, Emand, Kuningas, Äss, 2, 3, 4, 5. Mis siin ikka nii väga salapärast on? Mõni võib ju ka mõelda, et tööpäev on üheksast viieni või nii. Algselt pidime kirjutama üheksast viieni nii: 9–5. Korraga saime aru, et keegi võib jälle mõista, et see on üheksa miinus viis. Inimene on keeruline olend, mõtleb, nagu ise tahab.
Kas materjal on lihtsalt või keeruliselt kätte tulnud?
