Inimesed, topised ja tuleviku hääl Kunst ajastu sümbolina. «PANK» – kolmas ja neljas episood

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Peategelast Toomast ümbritsevad teised inimesed.

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

Kuula artiklit

Meie elu ei ümbritse ainult kunstiteosed. Olgem ausad: kunst on muutunud sageli luksuskaubaks, mille ostmist saavad endale lubada mõned ja mitteostmist paljud.

Kui Konrad Mägi pani oma esimesed tööd välja, siis sai maaler, klaassepp või tisler pärast tublit töönädalat endale ühe tema maastikumaali lubada − täna peaks ta selleks töötama umbes neli aastat ning seda tingimusel, et ta ei söö ega joo sel ajal midagi, rääkimata uutest riietest või kinopiletist. Kunst on kättesaamatu.

Või kui ta juhtumisi on ka kättesaadav (näiteks oled tuttav mõne kunstnike liidu veteranliikmega või ka noore tärkava andega, kes lahkesti on nõus oma kunsti lihtsalt jagama, nii nagu jagatakse saiaviilu või sõiduteenust), siis ei pruugi sa kunsti lihtsalt tahta.

Sa võid eelistada oma seinte peal hoopis fotosid oma suguvõsast, sest milline emotsioonide ning mälestuste kaskaad vaatab vastu igast kaadrist, igast silmavaatest, igast jäädvustatud õnnehetkest (kuna vaevalt sa soovid seinale panna fotosid elu tumedamast poolest, näiteks matusepilte või kaadreid närtsivast koduaiast).

Sa võid tahta näha oma seintel hoopis maakaarte (unistused! utoopiad! unelmad!), Eesti jalgpallikoondise memorabiiliat (tõsi, need võivad tõesti meelde tuua ka elu tumedama poole) või lemmiklaulja postrit.

Või sa võid tahta hoida oma seinu ka puhtana. Esteetilistel, ideoloogilistel või filosoofilistel kaalutlustel võib iga inimene soovida, et tema kodu seinad oleksid täidetud tühjuse, eimiski, loobumise, taandumise, puhtusega. Mis saab selle vastu olla? Mis saab üleüldse millegi vastu olla?

Seriaali «PANK» kolmandas episoodis võis vaataja näha mitmel korral inimeste seintel (sest just seinad on need kohad, kus inimene hoiab enda jaoks midagi olulist, mitte kunagi laes või põrandal, rääkimata kapitagustest) mitte kunstiteoseid, vaid midagi muud.

Nii näiteks sammus Nordpangast tulnud Mati koos oma uute kolleegidega Kodupangas pika autahvli ees. Terve pikk pruun sein oli kaetud tekstiiliga üle tõmmatud puitlaastplaadiga, millele olid fotonurkade ning nähtamatute kleebiste abil kinnitatud inimeste fotod.

Säärane rituaal − teha inimesest tõmmis ning riputada see seinale − märgib lugupidamist, austusavaldust, aga ühtlasi ka liikumist sotsiaalses hierarhias natuke ülespoole. Kui sinust ei oleks kujutist puitlaastplaadil, siis ei oleks sa ka eriti oluline − aga sinust on.

Autahvel. Paremal üleval keegi Friedrich N. Ietzsche (välisnõustaja).

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

Tähendusrikas on siinjuures märgata muidugi mitte aluspinna materjalivalikut, vaid seda, et sotsiaalses hierarhias tõusmiseks on vaja õiget konteksti ning kindlasti fotot, pilti, kujutist. Õige konteksti annab kusagil üleval kumav kiri «Autahvel», mis viitab meile, et siia pannakse ainult nende näod, kes väärivad teiste lugupidamist, kuid eraldi küsimus see, miks vajatakse siinjuures kindlasti fotot.

Miks mitte lihtsalt nimi? Või kui nime mainimine on liiga mage, siis miks ei võiks kolleegid anda tööka semu kohta mõned kirjeldused ja miks ei võiks koosneda autahvel nimedest ja lühiiseloomustustest? Miks on sotsiaalse tõusu garant just nimelt pilt?

Sellele küsimusele vastamiseks vaadakem uuesti autahvlile. Kõik fotod on siin pildistatud ühesuguse režiimiga: mustvalged, inimene on näha alates rindkerest, tema keha on väikese nurga all, pilk on pööratud abstraktsesse punkti kusagil fotograafi õla lähedal, ilme on tõsine või pigem isegi ilmetu. Tähendab, me näeme inimesi nende taandeolekus.

Me ei näe kunagi autahvlitel fotosid basseinis hullavast ja ülemeelikult grimassitavast... ütleme näiteks Ülost, vaid seesama Ülo peab pildile jõudma kindlasti hästiistuvas ülikonnas, näolihased lõdvad ja kained, välimus korrektne (kellele poleks tuttav lühike ja argine rituaal tõmmata-kammiga-enne-pildistamist-läbi-juuste), peegeldamas justkui Ülo üleolekut argisest kirast-kärast, kuna tema keskendub ainult ühele − eesmärgile.

Igasugune muu foto oleks hea millegi muu jaoks, kuid sotsiaalse hierarhia jaoks on vajalik pildiline tõestusmaterjal selle kohta, et meie keskel viibib Ülo, kes kontrollib oma ihasid, surub alla oma superego, kammitseb oma teadvustamatusest kerkivaid tunge, paiskab eemale kõik kõrvalise ning teeb ainult ühte asja − tööd.

Ja kuna sotsiaalset hierarhiat peetakse mõnedes ringkondades üheks suurimaks tsivilisatsiooni saavutuseks, siis on ka selles hierarhias liikumine rangelt reglementeeritud ning niisama inimese kirjeldustest ei piisa. Me vajame midagi, mis tõesti vastaks tõele. Mis vastaks tõele? Foto.

Vähemalt nii me usume, ja nii usub ka toosama Ülo, sest miks muidu see muidu sotsiaalses suhtluses niivõrd kohmakas, isegi häbelik mees, kes ettevõtte nääripeol ei saanud sõnagi suust, fotograafi juurde jõudes niivõrd sujuvalt, niivõrd märkamatult ettekirjutatud rolli libiseb ning endast hoopis ühe teise Ülo vormib: parema, ideaalsema, puutumatuma?

Lisaks autahvlile näeme Kodupanga seintel veel visuaalseid objekte. Nendeks on muidugi topised. Tapetud loomad, kelle sisikond on eemaldatud ja asendatud puuvillaga, nahk seejärel uuesti peale monteeritud ning silmade asemel torgatud klaassilmad, mis on peaaegu sama esteetilised nagu pärissilmad (võib-olla paremadki!), lihtsalt nende funktsioon − nägemine − hetkel ei teostu.

Topis ei ole muud kui inimese ja looma vahelise võitluse hästivormistatud tagajärg.

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

Millest kõnelevad topised? Ei millestki muust kui eksistentsist. Harva võib leida objekte, mis veel kujundlikumalt, aga ka tooremalt, ilma ilustamata ja ilma liigselt vigurdamata räägiksid elust ja surmast. Ent topised ei räägi oma eksistentsiaalset narratiivi mitte mõtlikult, mitte kiretult ja analüüsivalt, vaid − nagu vahel öeldakse − nad panevad otse veeni. See on võitlus elu ja surma nimel, mida me näeme.

Topis ei ole muud kui inimese ja looma vahelise võitluse hästivormistatud tagajärg, mis mõjub kuidas kellelegi: kellele sisendab see usku inimese ülemvõimu, kellele kõneleb haprast ja võib-olla isegi olematust piirist looma ja inimese vahel, kellele on tegemist hoopis looma graatsia, poeesia ja ilu ülistamisega, ja noor sotsiaaldarvinist võib topise ees seistes mõelda hoopis midagi niisugust: «Jah, elu on võitlus, ja ellu jäävad ainult tugevad. Nii on hea, nii on õiglane.»

Topis kõneleb elust ja surmast muidugi mitte ainult otse ja ürgselt, vaid ka moodsalt ning metafoorselt. Kes meist ei oleks kuulnud võrdluseid, mille kohaselt vitaalne inimene on reibas nagu gasell, aga väsinud inimene mõjub... topisena. Ta justkui on inimene, kuid seda ainult pealtnäha: elu on temast tasapisi välja immitsenud, elu raskused või ka ootamatud kergused, mis ei panegi enam midagi tahtma, on teda tühjendanud, ning see, mida me näeme, on veel vaid kest.

Kas selle naha sees on süda või poroloon? Kas need silmad veel näevad või on needki kulleriga ühest Saksa firmast toodud? Me ei tea, ja küsida ka ei saa, sest meie vastas on pelgalt üks topis: elutu vorm.

Kolmandaks näeme antud episoodis midagi ka südame päiksepoolsemast toast. Maakohviku seintel laiub suur värviline foto lillepõõsaga. Kõik, mis on vajalikud inimeses hea emotsiooni tekitamiseks ning mandelkeha aktiveerimiseks, on siin olemas: värvid, loodus, suurus ja ülemeelik lopsakus. Eksivad need, kes kirjeldavad antud fotot «pretensioonituna». Kuidas saab olla inimestes hea tuju tekitamise soov pretensioonitu?

Vastupidi, nagu me hästi elulistest faktidest teame, palju lihtsam on midagi purustada kui üles ehitada ja sama kehtib ka emotsioonide kohta: kellegi tuju kihva keeramine käib sõrmenipsuga, aga kellegi rõõmustamine on tunduvalt keerulisem.

Maakohviku seintel laiub suur värviline foto lillepõõsaga.

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

Võime muidugi küsida, miks on säärane foto vajalik just söömiskohas. Inimene tuleb ju siia sööma, miks peab samal ajal tegelema tema psühholoogiaga? Aga muidugi sellepärast, et rõõmus inimene sööb rohkem. Näljane nagu hunt, võib ettekandja optimistlikku kugistajat vaadates heldinult käsi kokku lüüa, ning juba ta lähebki lillepõõsast kujutavast pildist mööda kööki uusi kotlette tooma.

Seriaali «PANK» neljandas episoodis näeme ka mõningaid uusi kunstiteoseid. Esimesena torkab silma Leonhard Lapini legendaarne maal «Rahva Hääl» (1980, Eesti Kunstimuuseum).

Seriaali «PANK» neljandas episoodis näeme ka Leonhard Lapini legendaarset maali «Rahva Hääl».

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

Selle kiri kopeerib täpselt omaaegse ülevabariigilise ajalehe «Rahva Hääl» päist ja on seega popkunst: võetakse mõni märk, pilt või kiri, mida kõik tunnevad, mida kõik hommikuti postkastist toovad, mille kõik pärast lõpetamist naela otsa riputavad − ja see üldrahvalik märk tuuakse korraga kunsti konteksti, mida oleme harjunud pidama mitte üldrahvalikuks, vaid elitaarseks.

Teisisõnu, «kõrge» kunst laskub justkui alla «madalate» märkide juurde − või ka vastupidi, nägupidi poris vedelev ajaleht tõstetakse üles, rapsitakse puhtaks ning kutsutakse puhtasse kunstigaleriisse.

Märgid liiguvad, voolavad, ei ole enam hierarhiaid, ei ole enam kihte − midagi on selles maalis korraga nii hipilikku kui kosmoloogilist, kuna see kuulutab kõige ühtsust ja ühisust.

Ja muidugi on see maal ka naljakas. Või isegi mitte naljakas, vaid vaimukas, kuid vaimukas mitte lahtisel moel, mis vaatab meile vastu laupäevaõhtuti saunade eesruumides üle armsa kodumaa, kus nalja jätkub hommikuni, vaid vaimukas mingil kummalisel kriitilisel moel.

Selle mõistmiseks peaksime tegema imaginaarse ajahüppe aastasse 1980, mil maal valmis. See aasta oli kõike muud kui hipilik või kosmoloogiline. ENSV oli täies rinnas, massimeedia ajas päise päeva ajal suust jampsi välja, inimeste trajektoorid olid lühikesed ja ettemääratud ning kõigile lisaks toimusid olümpiamängud, mis ainult põlistasid senist võimukorraldust.

Tulla sel hetkel välja maaliga, mis esiteks lähtub läänelikust popkunstist ja teiseks torkab oma iroonilise astla nõukoguliku massimeedia käsivarde − see vaimukus oli kriitiline.

Kõigele lisaks kumab siit läbi ka tõdemus, et rahvas ja tema hääl on liikunud kaugele vaimsetest väärtustest ning ainus viis, kuidas nad tagasi kunsti juurde tuua, on nende nimetused maalile üles maalida.

Eesti Pangas näeme aga hoopis ühest teisest ajalõigust pärit maali − Nikolai Triigi «Lennuk» (1910, Eesti Kunstimuuseum). Säärane teos saabki olla ainult riiklikus institutsioonis, kuna ka selle maali mõistmiseks peame tegema imaginaarse ajahüppe aastasse 1910, kust leiame paiga, mis ei ole veel riik, ei ole isegi proto-riik, on vaid kogus inimesi, kes tahavad oma riiki.

Seriaali «PANK» neljandas osas on Eesti Pangas üks hoopis ühest teisest ajalõigust pärit maal − Nikolai Triigi «Lennuk».

FOTO: Kaader seriaalist «PANK»

«Lennuk» kujutab ühelt poolt justkui minevikku, täpsemalt mütoloogilist minevikku, maalides üles Kalevipoja laeva ja tema reisi, mida suure tõenäosusega kunagi ei juhtunud. Nii et jah, ühelt poolt võiksime seda maali vaadata pelgalt kui ajaloopilti, muinasjuttu, kujutlust mingist minevikus aset leidnud müüdist. Ent 1910. aastal oli see pilt tulevikumüüdist − oma riigist.

Visualiseerides publikule üht rahvuslikku müüti, väitis see maal omal ajal, et on olemas see rahvus, mida see müüt liidab, ning kui on juba rahvus, siis miks ei võiks olla ka riiki. Küsimärgi puudumine eelmise lause lõpust ei ole muidugi juhuslik. Nikolai Triik ei mõtiskle, vaid väidab: jah, peaks olema oma riik. Vaadakem vaid purje jõulist värvi ja tema kummisolekut − siin ei ole kahtlust. See maal ei ole jutustus ega meenutus, vaid manifest ning üleskutse.

Edasi! Avanti! Avanti! Kuhugi tulevikku! Kuhugi oma riiki! Oma riiki ja oma keskpanka!

«Kunst ajastu sümbolina» on rubriik, kus seriaali «Pank» üks stsenaristidest, Eero Epner räägib seriaalis nähtud kunstiteostest.

Tagasi üles