Martidest enne ja nüüd

Mardisandid riigikogus. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Lakkamatus vihmas ja lõputus poris, vinguvas tuules või paksus vaikuse udusumus olles on selge, et nüüd on see käes – aasta kaheks jaotumise periood, määratlemata pikem ajavahemik mihklipäevast kohati pea jõuludeni, kus ringi rändavad hingesandid, tulevad mardid, kadrid, jõulusandid. Loodus on pööranud end unele, hääbumisele, taimekasv pidurdunud, päevad muutunud üha pimedamaks. Meie elu hakkab ühes või teises tegemises sõltuma valgusest või selle puudumisest – rohkem kui enne. Mihklipäevast peale on alanud tee aasta kõige pimedama aja poole, 1. november on piiripunkt aasta jaotumisel kaheks, talviseks ja suviseks ajaks.

Hingedeaeg oli pikem ajavahemik, mil maapealseid külastasid esivanemate hinged. Nad võisid tulla nagu mardisandid üle taevase silla – vikerkaare, mis ühendas siinpoolsust teispoolsusega. Hingekesi oodati, neile pakuti head ja paremat, toitmisele võis eelneda saunatamine, saunalavale jäeti viht ja pesemisvahendid. Peremees ja perenaine võisid seista avatud ustel ja kutsuda lahkunud esivanemaid nimepidi lauda. Toitu võidi panna ka tare või laka peale. Hingede vastuvõtmisest sõltus edaspidine elu: vilja- ja karjaõnn, pere hea käekäik. Esivanematest peeti lugu ning tegemisi saatis teadmine, et teispoolsusest saab väge ja õnnistust siinsele elule. Kui väljas puhus tugev tuul, kardeti, et hingekesed ei jäänud vastuvõtuga rahule, sestap püüti pakkuda parimat, mis endal oli. See oli and, ohverdamine, rituaal. Mulgimaal käisid hingesandid, kes oma laule laulsid. Pitsitasid, ulusid, kui rääkisid, siis imelikku, mõistetamatut juttu. Nagu mardidki. Aga vastu tuli nad võtta ja midagi meelepärast pakkuda. Teispoolsusega kokku puutudes tuli olla ettevaatlik, pidi teadma, kuidas käituda.