R, 9.12.2022

Martidest enne ja nüüd

Terje Puistaja
, Eesti Rahvapärimuse Kool MTÜ
Martidest enne ja nüüd
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mardisandid riigikogus.
Mardisandid riigikogus. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Lakkamatus vihmas ja lõputus poris, vinguvas tuules või paksus vaikuse udusumus olles on selge, et nüüd on see käes – aasta kaheks jaotumise periood, määratlemata pikem ajavahemik mihklipäevast kohati pea jõuludeni, kus ringi rändavad hingesandid, tulevad mardid, kadrid, jõulusandid. Loodus on pööranud end unele, hääbumisele, taimekasv pidurdunud, päevad muutunud üha pimedamaks. Meie elu hakkab ühes või teises tegemises sõltuma valgusest või selle puudumisest – rohkem kui enne. Mihklipäevast peale on alanud tee aasta kõige pimedama aja poole, 1. november on piiripunkt aasta jaotumisel kaheks, talviseks ja suviseks ajaks.

Hingedeaeg oli pikem ajavahemik, mil maapealseid külastasid esivanemate hinged. Nad võisid tulla nagu mardisandid üle taevase silla – vikerkaare, mis ühendas siinpoolsust teispoolsusega. Hingekesi oodati, neile pakuti head ja paremat, toitmisele võis eelneda saunatamine, saunalavale jäeti viht ja pesemisvahendid. Peremees ja perenaine võisid seista avatud ustel ja kutsuda lahkunud esivanemaid nimepidi lauda. Toitu võidi panna ka tare või laka peale. Hingede vastuvõtmisest sõltus edaspidine elu: vilja- ja karjaõnn, pere hea käekäik. Esivanematest peeti lugu ning tegemisi saatis teadmine, et teispoolsusest saab väge ja õnnistust siinsele elule. Kui väljas puhus tugev tuul, kardeti, et hingekesed ei jäänud vastuvõtuga rahule, sestap püüti pakkuda parimat, mis endal oli. See oli and, ohverdamine, rituaal. Mulgimaal käisid hingesandid, kes oma laule laulsid. Pitsitasid, ulusid, kui rääkisid, siis imelikku, mõistetamatut juttu. Nagu mardidki. Aga vastu tuli nad võtta ja midagi meelepärast pakkuda. Teispoolsusega kokku puutudes tuli olla ettevaatlik, pidi teadma, kuidas käituda.

Eestlastele on perekond olnud läbi aastasadade oluline, elavate tegutsemine, mäletamine aitas kaasa sellele, et surnute maailmast sai väge edasikestmiseks. Tänapäeva mardid ei ole kindlad, kas neid uksest sisse lastakse. Mitte ainult lukustatud ja koodidega piiratud uste tõttu, vaid ebamugavus, võõrandumine takistab kohati inimesi uksi avamast. Noored ei tea enam, kes need mardid õieti on, mida nad tahavad, milleks neid üldse enam vaja – ümbritsev maailm on palju muutunud, kõik teadmised käe-jala juures. Või kas siiski?

Mardiks pidid meestel olema künnid küntud, välitööd tehtud, vankrid-reed parandatud, aeg oli alustada metsatöödega. Naistel lina ropsitud ja aeg alustada tubaste töödega, ketrustööd pidid olema jõudnud niikaugele, et sandile oleks mardimauk – villavihk – kaela visata. Tööde-tegemiste tulemused pidid olema santidele ette näidata. Mardipäev on majanduskalendri tähtpäev, mis tähistab aastavahetusega seotud tähtpäevade algust. Terve aasta on tööd tehtud, nüüd on esimene hetk teha kokkuvõtteid ja vaadata möödunud aastale tagasi. Mis läks hästi, mis halvasti, mis tegi rõõmu, mis jääb hinge vaevama ja mida oleks saanud teisiti teha.

Marte oodati ja kardeti, olid sandid ju karused, karvased, hirmsate koledate ullude nägudega. Ja sandipered olid suured: sante käsutas mardiisa, oli ka mardiema ja palju lapsi, loomi, linde. Nende tulek oli etendus, tseremoonia, mis tõi õnne majale ja perele. Lapsed ootasid pikisilmi akna taga, aga kui sandid tulid, kadusid nad tihtilugu peitu ahju või voodi taha, väiksemad võisid niimoodi ehmuda, et järgmisel aastal enam sinna peresse ei tuldudki. Tänapäeval peidavad end ka täiskasvanud, kuigi mardisandid ei ole enam karused-karvased, rohmakad, hirmsad. Harvad ei ole korrad, kui üks pereliige võtab sante vastu ja püüab nendega suhelda, ülejäänud pere kaob tasakesi ära.

Martide-kadride käimine on meil siiamaani olemas ja selle üle võib uhke olla. Rahvaluulet kogudes ilmneb, et inimesed mäletavad sandiskäimist, teavad põhiosa traditsioone, ja niikaua kui rahvas mäletab ja teeb, traditsioon ei hääbu. On märkimisväärne, et tänapäevane sanditamistraditsiooni tausta ununemine, katkendlikkus pärimusteadmistes ja võõrandumine traditsioonist on siiski olnud väiksem oht kombestiku eluspüsimisele, kui arvata võiks. Täiskasvanute seltskondades on väga vähe neid, kes ei ole kunagi sandis käinud, sandiskäimine on meie inimeste ühine pärimuskangas. Haridus- ja kultuurisfääris tähistatakse tänapäevalgi mardi- ja kadripäeva aktiivselt ja mitmesugustes vormides ning soovitakse tähistada ka edaspidi. Vanaemade roll pärimuslugude jutustajana on asendunud lasteaiaõpetajate ja koolides-kultuurikeskustes-raamatukogudes pärimusi väärtustavate töötajate lugudega meie traditsioonist ja kommetest.

Mardipäeva puhul külastavad mardisandid traditsiooniliselt ka riigikogu. Pildil mardisantide visiit 2012. aastal, neid võtsid vastu Jüri Ratas, Mart Meri ja Mart Nutt.
Mardipäeva puhul külastavad mardisandid traditsiooniliselt ka riigikogu. Pildil mardisantide visiit 2012. aastal, neid võtsid vastu Jüri Ratas, Mart Meri ja Mart Nutt. Foto: Andres Haabu/Postimees

Kui vanemas traditsioonis jooksid santi küla noored mehed ja sulased, siis tänapäeval on sandiperede vedajad, õpetajad valdavalt naised, kes korraldavad sandiskäimisi, igasuguseid kombestikuüritusi ja juhendavad sante. Santidena löövad kaasa aga ka noormehed, poisid, isad. Emad ja õpetajad tunnevad aga isiklikku kohustust traditsiooni alal hoida ja anda sellele jätkusuutlikkus. Pärimusainest eraldi kohustuslikus kooliprogrammis ei ole, süvateadmisi jagavad ja ennast täiendavad õpetajad omaalgatuslikult. Traditsiooni vahendajaid ja tõlkijaid on vaja, et meie lapsed ja noored mõistaksid, kes me oleme ja kust me tuleme. Kui minna ajas tagasi, on õpetajad olnud ärksama hingega kogu aeg, toredaid sellekohaseid näiteid on 1960.–70. aastatest. Nüüdne kombestik on järk-järgult endasse võtnud ka santide õpetamise vastuvõtjate poolt – kui pererahvas on teadja, siis püüab aidata ja sante järje peal hoida.

Kuidas aga teha nii, et anda santitulnutele juurde tegutsemislusti, indu ja mitte neid pidurdada? Et nad ikka järgmisel korral ka söandaksid tulla. Et jääks mälestus, millest saab aastate pärast rääkida oma lastele.

Kogutud materjalis on ülestähendusi probleemidest, mida santidega seoses nähakse: sandid ei oska sandid olla, ühtegi mardilaulu ei laula, viljaõnne sisse ei viska, pererahvalt peale mõistatuste midagi ei küsi ja hea, kui sedagi teevad. Kui vanemas traditsioonis oli sandiskäimine nagu muusikateatri etendus, igat pereliiget küsitleti, „katsuti“, mis tööd on tehtud, ei unustatud lahkudes igaühele kõikmõeldavate soovide täitumist soovida ja kogu tegevust saatis regilaul, siis nüüd käib siuhti ja juba nad läinud ongi. Mobiiltelefoni muusika järgi tantsimist üldisemalt taunitakse, soovitakse näha ehtsaid sante, kes ikka regilaule laulda oskaksid, oleksid kostümeeritud ega teeks programmi stiilis „komm või pomm“. Halloween’i-vastasus on märgatav, seda ei peeta oma traditsiooniks, pommi-sante kas ei soovita vastu võtta või soovitatakse santidel mardiajal uuesti tulla. Mardiandide puhul märgitakse, et anniks ei sobi santidele enam õunad, need põlatakse ära, hambaraha – münt – ei maksa enam midagi, mõnikord suisa küsitakse raha juurde ja kunagisest õnnerahast on saanud „raha kerjamine“.

Vaatamata eespool räägitule oodatakse sante ja ollakse õnnelikud, kui nad tulevad, olgu nad siis mis oskustega tahes. Tänapäeva pärimustes kordub igatsus santide järele. Marte on mõnel pool oodatud aastaid, igal aastal varutud ande, aga sante ei tule. Soovitakse, et need sandid lõpuks ometi kord tuleksid. Mõni pere küpsetab kooki santide tulekuks, ent vorstide küpsetamine ja lihavärske – kuke- või kanaliha – andmine santidele hobuste õnneks on unustusse vajunud.

Läbi aegade räägitakse põnevatest sandiskäimise ettevalmistustest. Sandikombestiku tseremoonia on kui muusikateatri etendus, seda ei tehtud niisama, ülejala. Koostati kava, mõnel pool tuli see õpetajatest emadele enne ette näidata, kui üldse santi lubati minna. Otsiti riided, mõeldi läbi kostüümid, tehti maske, otsiti laule, tantse. Kulgemisviisid jalgsi, kelguga, mardirongina, kellade kõlinal, autodega, hobustega olid vastavalt võimalustele. Tänapäeval kasutatakse tihti marditaksot – lähikonnas on keegi, kes sante sõidutab. Kokkulepitud sanditamised ühes või teises kohas on kestnud aastakümneid, vanemas traditsioonis valitsenud santide etteaimamatut tulekut esineb harvem.

Soovitusi santima hakkamiseks. Võtke kokku kogu maja, küla, tänava pered, lapsed, noored ja minge santi; kasvõi 30 santi üheskoos. 9. novembril toimub Euroopa kultuuripärandiaasta raames Eesti Folkloorinõukogu ja Rahvakultuuri Keskuse eestvedamisel üleriigiline mardisandijooksmine „Hakkame santima!“.

Kui hobust ei ole ja pikem teekond ees, kasutage marditaksot. Otsige kapist, pööningult, keldrist karvaseid ja põnevaid riideid ja kostümeerige end mardikaruks, sokuks, sikaks, hobuseks, haneks või kureks. Tehke karutantsu, tammumist, sika pusklemist, imitatsioonitantse. Pange ette kasetohust või riidest mask ehk suuremast kaalikast-suhkrupeedist õõnestatu. Hääle moonutamiseks kasutage kartulit, pudelikorki, herneid. Otsige kampa hea suuvärgiga mardiisa (kes võib olla ka naine) ja üks regilaulu improviseerija või teadja. Kui laulda ei taha, pidage kõnelisi etteasteid ja dialoogi pererahvaga, nagu lääne-eestlased tegid. Vitsutage sisenedes igat pereliiget, et tal oleks tervist ja õnne („terveks, teravaks!“). Visake pererahvale õnne ja lahkudes tänage, õnnestage igat pereliiget eraldi.

Pererahvaga võib teha naljapärast ka vanu marditempe: ajada prahti põrandale, määrida nägu tahmaga, lasta tantsukarul voodist kõik tekid-linad segamini ajada – ikka selleks, et perel ja majal oleks õnne. Haarake pererahvast kaasa tantsudesse, lauludesse, katsumistesse ja võtke ametisse kotisant või kotimees, kes kogub ande suuremasse kotti. Pärast pole vaja ande omavahel ära jagada, vaid teha võib ühise mardipeo nagu vanemas traditsioonis, kus igaüks võis osaleda ja lauale panemiseks võeti kaasa süüa-juua.

Kui te ise santi ei lähe, siis vaadake, et kodus ikka midagi santidele pakkuda oleks. Kasvõi kolm liitrit piima, nagu 90ndatel Taeblas pakuti.

Me võime ju mõelda, et mardiajal oleme saanud väe õnnestamiseks ja meil on võime viia õnne teistele. Oleme tulnud seitsme mäe ja mere tagant, päälta päeva ja alta halli ilma, aasta kriitilisel perioodil, üleminekul ühest ajajärgust teise, ulatume uste taha, ikka selleks, et väge ja õnnistust siinsele elule tuua.

Üks Lääne-Eesti koolitüdruk ütles, et tahaks terve kooliga santi minna; tehkem midagi veel suuremat – mingem kogu Eestiga santi.

Märksõnad
Tagasi üles