Filmiarvustus "Pähklipureja ja neli kuningriiki": jõulumuinasjutust ei saa kunagi küll

Kaader filmist: peategelane Clara (Mackenzie Foy) ja Suhkruploom (Keira Knightley). Foto: outnow.ch

Kui ma oleksin väike laps, siis tõenäoliselt vahelduksid seda muinasjutufilmi vaadates vaimustusekilked hirmust kinotooli klammerdumisega ning koju jõudes nõuaksin novembrist hoolimata kategooriliselt küünlasäras jõulupuud, kingituseks kuldselt sillerdavat mängutoosi, seltsiks üht mustanahalist Pähklipurejat ja õlale väikest armsat pärishiirt.

Päris klassika see lugu siiski pole. Disney filmimehed on Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jõulumuinasjutust «Pähklipureja ja hiirekuningas» ning Pjotr Tšaikovski samanimelise balleti muusikast võtnud vaid killud ning põiminud need osavalt peaaegu et uueks muinaslooks. Mõistagi ei saa nad ilma Pähklipureja, balletinumbrite ja muusikaajaloo ühe ilusama valsi, «Lillede valsita», kuid põhiliselt koondub kõik hiljuti ema kaotanud tüdruku Clara iseenda otsimise rännakule, mis on algusest lõpuni vaid jõuluõhtul võimalikku maagiat täis.