Infantiilne maailm ilma füüsikata

Claire Foy peaosalisena filmis «Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa». Foto: Kaader filmist

Kinost välja tulles oli mul kaks mõtet. Üks oli naiivsusest: kui tegemist pole lapse või peaaegu lapsega, siis kust see tuleb ja miks? Teine oli teemavalikutest: miks me kirjutame asjadest, mis pole seda väärt?

Mul läks ainult kaks päeva – oli muud tegemist ka –, et mõlemale küsimusele vastus leida. Me kirjutame tähtsusetust siis, kui see tuleneb millestki, mis on või on olnud tähelepanuväärne, ja see polegi alati õigustatud. Naiivsus tekib või tekitatakse käsitlustesse siis, kui ideed on otsas. Tulin sellele mõttele, vaadates ühe Tallinna värske ostukeskuse reklaamikampaaniat. Ehkki kui rääkida uudsest lähenemisest, oli nende valitud reklaamikeel täiesti infantiilne.