Liv Ullmann Postimehele: kõige tähtsam on inimestevaheline kontakt
15. november 2018, 21:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/15/11576748t1hc057.jpg)
Liv Ullmanni enda sõnul oli ta «Persona» rolliks tegelikult liiga noor. Ometi lummas ta 25-aastaselt miljoneid filmivaatajaid oma debüüdiga, mängides Ingmar Bergmani filmis näitlejannat, kes on otsustanud rääkimise lõpetada. Aastaid hiljem on sellest filmist saanud üks filmiajaloo tüvitekste.
Tänaseks on detsembris 80. sünnipäeva tähistaval Ullmannil filmirolle kokku üle 50, kusjuures enamik neist kuulub maailma filmikunsti varasalve. Lisaks on ta mänginud teatrilavadel. Ullmanni on kaks korda nomineeritud Oscarile ning ta on võitnud lugematul hulgal teisi auhindu, millele lisandub 16. novembril ka selle aasta PÖFFi esimene elutööauhind. Ajasime temaga selle puhul natuke juttu.
Te sündisite Tokyos ja olete elanud pea igal pool üle kogu maailma. Kuidas see nomaadlik elulaad teid kunstnikuna mõjutas?
See on väga huvitav küsimus. Mul endal ei ole kunagi sellist tunnet olnud, et oleksin nomaad, ehkki kui ma esimest korda Aafrikas käisin – Etioopias ja Somaalias –, siis ma küll imetlesin sealseid inimesi, just nende nomaadlikku eluviisi tõttu ning selle tõttu, kuidas nad ühest riigist teise liikusid… Aga mul ei tulnud kunagi pähe ennast samuti nomaadiks pidada. Samas, hiljem elule tagasi vaadates tuleb ikka meelde, et tõepoolest: see kümnend möödus mul selles riigis, see kümnend aga hoopis seal…
Ma arvan, et kõik see mõjutas mind ennekõike just inimesena – ning kunstnik ongi ju inimene – seeläbi, et mul tekkisid teiste ees omamoodi saladused. Kogemused, millest teised ei oleks lihtsalt aru saanud või millega neil oleks olnud raske suhestuda. Kui ma mõnda aega Hollywoodis elasin, ei saanud ma sealsete inimestega osast asjadest lihtsalt rääkida. Kirjeldada, mis tunne on süüa vahvleid omatehtud maasikamoosiga, või meenutada, kui tore on päikese käes peesitada, kui seda nii harva paistab… Ja hiljem Norras elades samamoodi: kuidas sa ütled kellelegi, et Hollywoodis oli sul WC, mis nägi välja, nagu oleks see ehitatud kuningatele või kuningannadele? (Naerab.)
Need on kõik lihtsalt juhuslikud näited – ükskõik, kus ma parasjagu ka ei viibinud, oli mu elu alati täiesti teistsugune kui teistel inimestel… Ja ma ei suutnud kellelegi päriselt edasi anda, mis tunne see on. Aga vaat kunstnikuna sain ma seda tunnet kasutada. Kõik need inimesed, keda ma oma elus kohtasin olid alati minust erinevad ja see inspireeris mind väga. Kõik mälestused neist: mida nad ütlesid, mida nad tegid, kuidas nad välja nägid… Mind kui kunstnikku inspireeris see kõik tohutult.
Aga see on tõesti huvitav küsimus; mu nomaadlik elu on olnud omamoodi saladus ja ma pole kunagi sellest eriti rääkinud. Ma olen ka väga häbelik inimene, eraelus ei julge üldse teistega rääkida, ma ei tea kunagi, mida öelda. Aga ma tean, et kohe, kui olen laval või kaamera ees, võin ma olla avatud ning jagada kõike, mida olen mööda maailma ringi rännates kogenud, näinud ja õppinud.
Ujedus kaob ära ning välja tulebki hoopis see… saladus! (Naerab.) Teate, tegelikult ei ole minult mitte keegi seda kunagi küsinud, nii et ma saan ise ka praegu midagi uut teada. Ma ütleksingi nii, et kunstnikuna on mõju olnud tohutu, aga eraisikuna pea olematu, sest eraisikuna olen ma endiselt Liv Trondheimist Norrast. Mis sest et elasin seal ainult seitse aastat oma elust – millegi pärast olen ma eraisikuna just see. Liv on häbelik ja uje. Ta ei ole eraisikuna põnev. Kunstnikuna on ta huvitavam.
PÖFF otsustas tänavu anda teile elutööpreemia. Mida seda sorti auhinnad teile tähendavad?
Seda kirja oli väga tore lugeda. Auhind ise… eks võtab oma koha sisse teiste kõrval. Minu jaoks on selliste tseremooniate puhul kõige tähtsam see, kui ma saan oma tänu avaldada. Kui mul õnnestub võib-olla väljendada, mida filmikunst ja teater mulle tähendavad või mida need tähendavad minu meelest kogu inimkonnale. See on mulle üha olulisem. See, et ma saan selles kõiges osaleda, on imeline. Ja võimalus kõnelda sellest ühest asjast, mille kohta ma midagi tean. Mitte et mu jutt kuidagi erakordselt tark oleks, aga ma ju tean, mida kaunite kunstide jagamine inimestele annab. Mida see kogemus meiega teeb. See annab võimaluse teistega kontakti saada.
Auhinda saada on alati meeldiv ja ma oleksin tõesti väga tahtnud PÖFFile tulla, kuid paraku tervis ei lubanud. Aga ennekõike on see võimalus teistega jagada, kui tähtis on inimestevaheline kontakt.
Ma ju tean ise väga hästi, kuidas mul tekib päris kontakt – olgu siis inimestega, kellega ma olen koos töötanud, või teostega, mida ma olen näinud või lugenud. Mulle meenub, kuidas ma lapsena, kui ma ei teadnud maailmast veel suurt midagi peale selle, mis mu ema rääkis, nägin järsku [itaalia neorealisti] Vittorio De Sica filme ning taipasin, et on olemas tohutu maailm, millest mu ema midagi ei tea, aga milles mina olen osaline. Maailm, mis on seotud selliste asjadega nagu halastus ja inimlik soojus või inimeste sotsiaalsed ja ühiskondlikud õigused…
Mitte et mu ema poleks neist asjadest hoolinud, aga meie kasvatus oli toona lihtsalt niivõrd teistsugune. Ma mäletan, kuidas vaatasin filmi «Milano ime» – need inimesed olid nii vaesed, ja siis järsku lubas jumal neil kõigil oma vihmavarjuga taevasse minna! Need olid muinasjutud, mida ma mõistsin lapsena oma moodi. Kui vaatasin «Milano imet» täiskasvanuna uuesti, siis mõjus see mulle loomulikult teisiti, aga lapsena… kogu mu 11-aastane elu muutus täielikult. See on umbes nagu see, kui sa näed, kuidas baleriin hüppab, ja sul on selline tunne, nagu ta püsiks õhus kaks-kolm sekundit kauem, kui inimlikult võimalik.
Sinuga juhtub midagi. Ja seda ma silmas peangi – et kui sa saad auhinna ja tuled paika, mis on eriline, siis on sul on võimalus öelda või jagada midagi teiste inimestega. Te leiate kontakti. Sellistel hetkedel tähendab auhind kõige rohkem. Ja siis sa viid selle kompsu koju ja see seisab sul riiuli ning sa saad sellest pajatada mõnele oma lapselapsele, kui ta on veel sellises vanuses, et talle need kujud muljet avaldavad. Ja kui kurbusetunne peale tuleb (ja ma olen kogu elu üks suur bluffija olnud), siis nad vaatavad sulle otsa, osutavad nendele kujude poole ja teatavad, et ei, näe, vaata – inimesed ikkagi arvasid sinust midagi, sa ei bluffinud. Nii et auhinnad mõjuvad enesekindlusele ka hästi.
Aga jah, ma olen kurb, kuna ma tean, kus te asute – ja ma pole seal ise kunagi käinud. Ma tean, kui ilus Eestis on, kuna inimesed, kes on seal käinud, on mulle jutustanud. See on veel üks asi, mida ma igatsema jään. Nagu juhtus siis, kui ma käisin Somaalias ja teistes Aafrika riikides – ma sain korraga uusi teadmisi mingist paigast, mille kohta ma ei teadnud enne eriti midagi peale selle, et see on olemas. Ja need teadmised muutsid selle paiga minu jaoks järsku palju tõelisemaks. Nagu te enne ise ütlesite: ma olen nomaad. Mis on ilmselt ka põhjus, miks mulle mõjub nii rahustavalt mingisse uude kohta reisimine, kui see erineb sellest, millega ma harjunud olen. Kui oleksin saanud Eestisse tulla ja auhinna seal vastu võtta… See oleks olnud imeline. Ma olen väga kurb, et seda ei juhtunud.
Kas see siis ei olegi tõsi, et te olite aastal 1996 Eestis ja filmisite Muhu saarel dokumentaalfilmi kiriku ehitamisest?
Ma tegin mida…? Dokumentaalfilmi…? Kiriku…? (Mõtleb väga pikalt.) Oot-oot. Jah, nüüd, kus te seda mainite, tuleb mulle meelde küll. See oli vist mingi ülikuulsa Rootsi ehitusfirma tellitud dokumentaalne reisikiri? Jah? Tõepoolest. Ma pean tunnistama, et ei mäleta enam nende nime. Aga see oli väga tore kogemus: olin sel ajal üpris kuulus ja see ehitusfirma oli jube rikas; nad küsisid, kas ma ei tahaks neile stsenaariumi kirjutada. Et ma saaks omal valikul mööda maailma reisida ja näidata, mida kõike nad ehitanud on. Ja noh, et ma võiks sellest siis poeetiliselt rääkida. (Naerab.)
Nii ma siis ilmselt kuulsin kusagilt selle kiriku kohta ning valisin selle oma välja. Valisin teisi kohti ka, lähemalt ja kaugemalt. Ja me läksime kogu võttegrupiga: mina, minu lemmikoperaator Sven Nykvist, monteerija Michal Leszczylowski ning see mees, kes mulle selle pakkumise oli teinud. Ma olin oma valikutes vaba – firma andis mulle oma brošüüri, kus oli kirjas, kus nad asju ehitavad, ja siis ma valisingi sealt need kohad välja, kuhu ma minna tahtsin. Ja tõesti, üks nendest kohtadest oli Eesti.
See kõik võttis kokku paar kuud. Me käisime väga paljudes kohtades. Aga kohe, kui te ütlesite «kirik», hakkas mul kaugetes mälusoppides midagi meenuma. See on väga õnnelik mälestus. Jah, ma mäletan nüüd, kuidas me sinna kirikusse kõndisime. Kõigil oli väga tore. Aga ma olin selle täiesti unustanud.
Räägime ka näitlemisest ja lavastamisest. Mis teeb lavastaja heaks?
Hea lavastaja oskab leida hea stsenaariumi ja sellega midagi öelda. Hea lavastaja tunneb oma materjali läbi ja lõhki. Ta on alati uudishimulik. Teda huvitab alati, mida näitlejad või operaator teosele juurde võib anda. Mitte see, mida ta ise filmile lisab. Mitte «Ma tahan, et oleks nii», vaid «Mis teeb nemad loominguliseks? Kuidas ma saaksin neilt õppida ja materjali kohta midagi uut teada saada?». Näiteks Ingmar – kes, olgem ausad, on üks parimaid lavastajaid – ei öelnud mulle kunagi: «Näe, siin stseenis sa mõtled sedasi ja siis tuleb väikene paus ja siis sa vaatad hirmunud pilgul sinna.» Mitte kunagi! Teda huvitasid ikkagi sinu valikud: kuidas just sina asja interpreteerid, mida sina lood.
Ja samas peab tõdema, et Ingmar oli misanstseenide kujundamises väga osav. Mõnikord ta ei seletanudki meile neid lahti. Ütles lihtsalt, et kõigepealt sa istud siin ja siis stseeni keskel tõused püsti ja lähed akna juurde, ilma selgituseta. Võib-olla ta ise ka ei teadnud. Aga see tähendas, et kui mänguks läks, pidin ma ise oma fantaasiat kasutama, et teada saada, miks mu tegelaskuju sedasi käitub. «Miks ma peaksin siin püsti tõusma? Jube veider…» Aga kohe, kui ma seda tegin, hakkas seesama veidrus minus kuidagi uutmoodi tööle ja näe, ma lähengi akna juurde. «Miks?» Nüüd ma pean selle läbi tunnetama. Ja juba ma loongi ise. Ja kõike seda, kuna ma tean, et ma olen lavastajaga, kes näeb ja kuulab mind tähelepanelikult ning kes usaldab mind. Kes laseb mul olla loominguline.
Hea lavastaja on keegi, kes teab, et ta on juht, aga kes teab ka seda, et ta ei saa juhtida üksi. Seevastu halb juht küll teab, et ta on juht, aga arvab, et ta suudabki üksinda juhtida. Olgu see ühtlasi väike torge Trumpi pihta – kuna ma lihtsalt pean. (Naerab.)
Kas teie filmograafias on ka mõni roll, mis ei saanud teie meelest piisavalt tähelepanu?
Ei, kindlasti mitte. Mõned filmid olid edukamad kui teised. Ja mõned head filmid ei olnud nii populaarsed kui mõned kehvemad. Ja ma tean, et on filme, mida ma tänini väga armastan, kuna nad ütlevad midagi elu ja inimhinge kohta, nagu näiteks «Väljarändajad» või «Stseenid ühest abielust». Kindlasti on ka filme, kus ma mõtlen, et appi, mis ma seal tegin. Aga ma olengi selline näitleja, kes kasutab alati ennast. On ka teist sorti näitlejaid – karakternäitlejad või Stanislavski meetodi rakendajad. Mina kasutan alati ainult omaenda nägu ja sisemaailma. Üks näitlemistehnika on sama hea kui teised. Seni kuni see on aus ja kuni publik midagi selles ära tunneb. Sageli publikuga kohtudes kuuleb seda pärast küsimuste voorus – inimesed ütlevad, et see puudutas, kõnetas neid.
Te olete sageli öelnud, et teile on näitlemises väga oluline Tõde. Mida see tähendab?
Väga paljut, kuna meie maailmas on nii palju valesid. Ja ma kardan valesid, väga. Ma kardan ise valetada. Mõnikord ma isegi ei tea, et ma valetan – saan sellest alles hiljem aru. Aga ma näen väga täpselt ära, kui mõni näitleja valetab. Või kui ta üritab olla macho või ilus või kuidagi noor… Või kui ta mõjub lihtsalt võltsilt. Võltsilt oma sõnades ja käitumises. Ja teate, see on sihuke ajaraisk. Eriti just tänapäeval, kui nii paljud inimesed lihtsalt valetavad – televisioonis, kõnedes… Me vajame filme ja etendusi ja kontserte ja raamatuid, mis oleksid… ehtsad. Sest me oleme ümbritsetud valedest.
Ja võib-olla ma eksin siinkohal, aga mul on tunne, et ka tehnoloogia – ka sotsiaalmeedia, ent isegi meilid või ka telefonid – on samuti omamoodi vale. Et me saavutame teise inimesega läheduse mingisuguse pisikese vidina kaudu, mida me peos hoiame, aga mida rohkem me seda vidinat oma peos hoiame, seda rohkem me suhtlemegi tegelikult hoopis sellega – isegi kui me arvame ise, et suhtleme selle kaudu teiste inimestega. Ma leian, et see võtab meilt midagi ära. Mõnikord ma mõtlen, et äkki ühel päeval tuleb välja, et see oli väga vale otsus. Et me kaotame ennast selle tehnoloogia sisse ära.
Samas ma tean, et ütlen seda kõike, kuna ma lihtsalt ei oska seda ise kasutada. Võtsin aastaid tagasi vastu otsuse, et ei lähe selle kõigega kaasa. Ja nüüd on seda juba nii palju, et ma ei suudakski seda ära õppida, isegi kui tahaks. Nii et minu jaoks on liiga hilja. Aga see on ikkagi kõhe, kuna üsna tihti ma lihtsalt ei tea, mida teha. Sa helistad kellelegi ja nad paluvad sul öelda mingeid numbreid (naerab) või sa tuled lennuki pealt maha ja pead mingitest uutest masinatest läbi minema.
Tehnoloogia kui valetamine on huvitav mõte. Filmis «Persona» arvab teie tegelane, et iga sõna, iga žest on olemuslikult valetamine…
Ma arvan, et see oli Ingmari probleem sellel ajal. Mul on tunne, et ma mingis mõttes mängisingi selles filmis tegelikult Ingmarit. Me ei arutanud seda kunagi ja kui ta veel siin oleks, siis ma kahtlustan, et ta ei oleks minuga nõus, aga mulle tundus alati, et selles filmis olin ma Ingmar. Ta oli väga… keerulises ja silmakirjalikus olukorras ja talle tundus, et inimesed ei austa teda. Järjest raskem oli filmide jaoks raha saada… Väga paljud Elisabeti reaktsioonid olid tegelikult Ingmari omad.
Ma olin tegelikult liiga noor selleks rolliks. Ma olin siis kakskümmend viis ja ma pidin mängima näitlejat, kes on keskeakriisis. Umbes nelja- või viiekümneaastast. Aga mingil põhjusel ei paista mu vanus kedagi segavat. (Naerab.) Aga jah, harilikult ei teki kahekümneviieselt veel seda tunnet, et kõik ongi vale ja nüüd, kus ma olen oma karjääri tipus, ei taha ma end enam kellelegi näidata...
Kusjuures Ingmar teadis väga hästi, kui noor ma olin! Võib-olla oli see kõik osa tema plaanist. Või siis äkki ta arvas, et just keegi väga noor suudab edasi anda mingit külge temast, millele tal endal enam ligipääsu pole. Aega, kui ta ise oli veel noor ja kui kõik polnud veel vale. Seda on raske seletada.
Aga pärast «Personat» Ingmari filmid muutusid. Ma arvan, et ta tegi enne seda ka imelisi filme, aga ta ei läinud peaaegu kunagi selle laadi juurde tagasi. Ta filmid muutusid kuidagi… realistlikumaks. Kammerlikumaks. «Häbis», «Passioonis» ja «Hunditunnis» jätkab ta veel mingis mõttes «Personast» tuttavat motiivi: noor inimene üritab tõtt rääkida, aga ei suuda. Hirmsad inimesed kõnnivad seal katustel ja teevad hirmsaid asju. Sa näed tegelast, kes kardab täiskasvu olla ja elus osaleda. Tal oli selleks vaja noort inimest, keda oli lihtne hirmutada. «Häbi» on mu meelest suurepärane näide sellest, mis juhtub sõja ja valede ajal. Et mitte ainult hooned ei plahvata, vaid ka inimesed petavad üksteist.
Ühtäkki oled sa sõjas ja sa isegi ei tea, kes on vaenlane – sa isegi ei tunne neid ära. (Naerab.) Ja siis, selle filmi alguses näitab ta sulle täiesti õnnelikku paarikest. Me tohtisime Max von Sydow’ga isegi improviseerida – see oli esimene ja tegelikult ka viimane kord, kui me improviseerisime. Ja pärast seda kaotab naine igasuguse elurõõmu ning mees muutub täiesti külmaks. Nagu krahv «Seitsmendas pitseris», ehkki tal on vähemasti midagi, ta ütleb Surmale: «Palun lase mul veel natukene elada, kuni ma olen teinud midagi isetut, midagi head.» Nii et vähemasti see on positiivne. Aga mehel «Häbis» pole isegi sääraseid mõtteid. Ta on lihtsalt külm ja ükskõikne.
Ja seda kirjutas Ingmar tegelikult päris mitmes oma tekstis – et see, mis teda kõige rohkem siin ilmas hirmutab, on inimeste jahedus ja ükskõiksus teiste inimeste suhtes. Ja sellest tema filmid räägivadki.
Milline teie enda filmidest teile praegu kõige rohkem korda läheb ja miks?
Oh, see on lihtne. Jan Troelli filmid «Väljarändajad» ja «Asunikud». Miks? Kuna need kirjeldavad väga tabavalt midagi, mis on praegu ääretult oluline. Kui ikka inimesed leiavad, et hirmuäratav ookean on turvalisem kui nende oma kodu… ja meie arvame, et see tähendab, et nad on halvad inimesed…
Ma arvan, et need filmid on täis armastust ja annet – meid oli väga vähe ja me tegime omamoodi kaks filmi ühes. Osa sellest filmisime Rootsis Skånes… aga tegelasena sa võisid minna puu taha ja olla järsku USAs Minnesotas! (Naerab.) Need tegelased emigreerusid ja enamik neist tegelastest leidiski endale tol ajal kodu, mis mõjus tegelikult ka koduselt. Mitte nii nagu praegu… Neil oli siis ümberasumine ikkagi lihtsam. Erinevalt nendest õnnetutest, kes praegu sõja eest põgenevad.
Ja mulle meeldivad need filmid veel ka seetõttu, et seal on peategelasteks õnnelik armastajapaar. Nad olid väga noored, kui nad teineteist leidsid. Pildil ei olnud kunagi kedagi teist. Nad ei kasutanud suuri sõnu, aga kui üks neist oli suremas, hoidis teine tal käest kinni ja ütles: «Sina ja mina, me oleme parimad sõbrad.» Ja ma leidsin, et see oli lihtsalt nii ilus. Need olid kõik asjad, mida ma ise polnud kunagi kogenud – mina olen näitleja, minu elu oli täiesti teistsugune. See minu tegelane seal polnud ka üldse nomaad – ta igatses koju esimesest lahkumishetkest alates –, aga mingis mõttes oleksin ma ikkagi tahtnud olla tema. See tegelaskuju oli mulle väga-väga kallis. See oli võrratu aeg.
Kuidas ise lavastajaks hakkamine teie lähenemist näitlemisele muutis?
Lähenemist ei muutnudki, aga ma hakkasin selgemalt iseenda piiranguid nägema. See oli filmis «Sofia». Alguses ma kartsin küll, et kui selle peanäitlejanna midagi teeb, siis ma ei jää sellega rahule ja proovin teda suunata mingi sellise valiku poole, mille ma ise oleksin teinud. Aga juba esimese duubli ajal – ta pidi rääkima armastusest või midagi taolist – mängis ta seda nii, et ma mõtlesin: «Oh! Ma poleks mitte kunagi selle peale tulnud.» See oli nii ilus. Mul oli väga hea tunne, sest ma sain aru, et saan lavastamisega hakkama, kuna näen ära, millal näitlejad hästi mängivad. Nad on minust paremad. Ma näen lavastades väga sageli, et mu näitlejad on minust palju paremad.
Näiteks kui töötasin koos Cate Blanchettiga, siis olin alguses väga närvis, kuna ta on nii aukartust äratav. Aga siis ma sain järsku aru, et tal on tõepoolest minu juhendamist ja mõtteid vaja, kuna ma olen temast vanem ja elukogenum. Ma tundsin, et ta vajab minu abi. Ta ise ütles ka seda.
Mitte seda, et ma teda õpetama peaks, vaid just seda, mis on mu hinges. Me tegime laval «Trammi nimega Iha» ja ta mängis seda stseeni, kus kõik on läbi ja arst tuleb talle järele. Ma ütlesin talle, et ta jätaks mõne aja pärast kõik nad lihtsalt sinnapaika ja lihtsalt läheks edasi ja edasi. «Sa oled kõigi jaoks kadunud, aga sa oled leidnud enda.» Igasuguseid veidraid asju ütlesin talle, aga Cate kuulas ja sai kõigest aru.
Ja siis ta lihtsalt seisis lavaserval – valgus tuli peale ja sa nägid, et esimest korda on ta vaba! See, kuidas ta mängis… Mina poleks seda suutnud. See oli fantastiline. Me mängisime seda esmalt Austraalias ja seejärel New Yorgis. New York Timesi kriitik kirjutas seepeale, et on see täiesti hämmastav, kuidas Austraalia trupp ja norra lavastaja tulevad ja teevad Tennessee Williamsit nii, nagu seda pole kunagi varem tehtud. (Naerab.) Aga see oli kõik tänu sellele, et see töö tuli täielikult hingest.
Nii et jah, lavastajana, kui sul on sellise kaliibri näitlejad ja sa oled ka ise näitleja, siis võib küll aeg-ajalt tulla mõte, et «oiii… mina ei suudaks küll kunagi midagi sellist teha». Aga samas, ma ju tean ka, et kui neil poleks olnud mind, siis nad ei oleks suutnud samuti midagi sellist teha. Nii et see on kõik vastastikune.
Kumb pakub rohkem naudingut, kas näitlemine laval või kaamera ees?
Kui kõik toimib, on laval parem, kuna see juhtub kohapeal. Pinev vaikus, ja siis äkitselt kogu publik võpatab või ahmib õhku või reageerib kuidagi, siis sa tead, et oled midagi olulist leidnud. Sinu ja publiku vahele tekib mingi imeline sild. Seda mõistagi ei juhtu igal etendusel, aga kui juhtub, siis ei ületa seda miski. See on kunst, mida on praegu vaja. Teate, mida ütles Churchill Teise maailmasõja ajal? Et kultuuri tuleb rohkem rahastada. Inimesed ei saanud aru, et mis mõttes – sõda käib ju, mis see kultuur siia puutub. Ja Churchill vastas: aga mis te arvate, mille eest me siis üldse võitleme?
Kuidas oli näidelda koos Ingrid Bergmaniga «Sügissonaadis»?
Oh, ta oli mulle väga kallis. Me saime väga lähedaseks. Ta oli võtete ajal juba haige, aga ei öelnud seda kellelegi. Ta oli esimesena stuudios ja lahkus alati viimasena. Ja ta oli nii uhke! Ta ei lasknud ennast üldse häirida sellest laimust, et ta olla oma lapsed maha jätnud – tegelikult oli vastupidi, tema abikaasa ei lubanud tal oma laste juurde tulla. Ja ta oli ka vist ainuke inimene, kes Ingmarile kinda heitis. Ta ütles juba stsenaariumi esimese lugemise ajal: «Kuule, sa pead seda ja seda kohta muutma, keegi ei räägi sedasi.» Ja noh, rangelt öeldes, lavastajale nii ei öelda. (Naerab.)
Mu meelest oli ta selles filmis väga hea, ehkki lugu naisest, kes jätab karjääri nimel oma pere maha… Nii Ingrid kui ka mina arvasime, et see oli Ingmarist ebaaus. Ingmar oli ju ise samuti oma maailmakuulsa lavastajakarjääri nimel väga paljusid hüljanud, aga miskipärast kehtisid naistele teised standardid.
Nii et nad kaklesid ja karjusid küll, jah, aga mina istusin nurgas ja lihtsalt imetlesin teda. Ta oli nii tugev ja aus. Mul on seal filmis üks monoloog – kolm lehekülge vihkamist. Ja plaan oli, et kõigepeal filmime minu monoloogi ära ja siis võtab kaamera Ingridi reaktsiooni, kuidas ta ütleb selle kõige peale: «Oh, palun hoia mind!», või midagi taolist. Ma tegin oma osa ära. Saabub otsustav hetk, Ingmar ütleb: «Võte!», ja Ingrid teatab: «Ma ei saa talle midagi sellist öelda! Ma annaks talle vastu vahtimist ja läheks minema!» (Naerab.) Õudne! Siis läks neil küll kohutav räuskamine lahti, nad läksid koridori ja vaidlesid veel tükk aega. Lõpuks lahenes asi nii, et jah, geenius võitis – näitleja justkui tegi, nagu ta tahtis. Aga kui Ingrid ütleb oma need laused, näed sa tema tegelase silmades kogu seda raevu, mida tunneb iga naine, kes on sunnitud vabandust paluma, kui tema käitumine ühiskonna ootustele ei vasta. «Oh, palun hoia mind!», tõepoolest. Vaadake tema silmi! Ta pani need sõnad vastupidist tähendama.
Ja sai siis selle eest Oscari-nominatsiooni. Aga jah, huvitav – et naised ei tohi justkui oma viha välja näidata. Muide, ma vaatasin seda filmi mingi ürituse puhul hiljuti üle ja tabasin end mõttelt, et aga mis siis, kui minu tegelane – tütar – valetas talle? Ma ei tea ju. Lapsepõlvemälestused võivad olla eksitavad.
1973 esitlesite koos Roger Moore’iga parima meespeaosatäitja Oscarit. Võitjaks osutus Marlon Brando, oma rolli eest filmis «Ristiisa». Ta saatis enda asemel auhinnast lahti ütlema põlisameeriklase Sacheen Väikesule, et protesteerida selle vastu, kuidas Hollywood kohtleb põlisameeriklasi. Milline see kogemus oli?
See õhtu oli nii lõbus. Ma olin väga elevil. Ja esitleda seda Roger Moore’iga! Ta oli nii nägus. See oli väga hollywoodilik kogemus. Ja siis tuli lavale Sacheen – meile öeldi tema kohta, et ta on fotomodell või midagi taolist. Ma mäletan, et see oli pettumus – oleks tahtnud Brandot näha. Aga siis, umbes nelikümmend aastat hiljem, ma olin mingil üritusel, vist publikuga kohtumisel. Ja Sacheen tuli sinna! Ja tuli välja, et ta oligi aktivist ja hooliv inimene, kes töötas põlisameeriklaste vabaduste ja õiguste eest. Ta ei olnud modell. Ta saatis mulle imekauni kirja. Ja niimoodi muutus olukord, mis oli alati kergelt illusoorne – mina ja Roger ja Marlon, kes küll ei ilmunud, aga ikkagi –, korraga väga reaalseks.
See lugu sai ilusa lõpu. Sacheen ei olnud statist, vaid päris naine, kellel oli midagi tähtsat öelda. Ei olnud nii, et Marlon Brando lihtsalt saatis enda asemel mingi fotomodelli. Oli tugev naine, kes küsis temalt, et kas ta ei võiks tema asemel minna, kuna tal oli maailmale midagi olulist öelda. See on üks nendest saladustest, kus mingi situatsioon muutub järsku millekski täiesti teiseks. Ta polnud statist, ta oli peaesineja. Aga siis ei pööranud keegi talle tähelepanu, kuna ta polnud Marlon Brando! (Naerab.)
Kes on praegu tegutsevad näitlejad ja filmitegijad, keda te imetlete?
Oh, ma olen sellistes asjades nii kehv. Ma ütleksin, et Cate Blanchett, kuna ma töötasin temaga. Jessica Chastain, kellega ma samuti koos töötasin, on võrratu… Colin Farrell… Nüüd ma muidugi mainin ainult inimesi, kellega ma koos töötanud olen. Ah jaa, kas teate, on üks näitlejanna… Paul Thomas Anderson tegi filmi mehest, kes teeb riideid…? Vaat see näitlejanna selles filmis! (Vicky Kreips – toim.) Uskumatu! Ma ei saa aru, miks teda Oscarile ei nomineeritud. Ta oli täiesti fantastiline! Ta tegi uskumatuid asju. Ja see roll oli nii raske! See, kuidas ta mängis… Ma tõesti-tõesti loodan, et ta saab varsti veel mingi mahlase rolli, kuna vaat see on suur näitleja.
Kuidas te suhtute liikumisse #MeToo?
See on keeruline. On selge, et osa inimesi on teinud naiste (ja ka osa meestega) täiesti kohutavaid asju, ja see on väga hea, et nendel inimestel enam filmitööstuses võimu pole.
Aga mõnel puhul… Poiss ja tüdruk joovad palju, lähevad voodisse, magavad kaks korda ja kui poiss tahab seda teha veel ühe korra, siis kas see kolmas kord on nüüd vägistamine? Ma ei arva, et oleks.
Aga ma ei ole muidugi ise midagi sellist kunagi pealt näinud, nii et… Ma arvan, et #MeToo on oluline.
Kui nüüd mõelda päris ausalt naiste olukorra peale laiemalt maailmas, Aafrikas, Aasias, Lähis-Idas, mujal… Selleks et viia vett oma lastele või et leida tulehakatust või et oma perele süüa teha, peavad nad kõndima – teinekord kilomeetreid – teadmisega, et nad võidakse tee peal ära tappa või vägistada. Ja see on fakt. Ja neid on palju rohkem kui #MeToo-naisi. Ma arvan, et #MeToo ei saa üksi esindada kõiki vägistamisohvreid. Nad peavad kaasama ka kõik need teised naised.
Ja isegi lapsed, paraku. Praegu näeme pealt, kuidas lapsed eraldatakse nende perede juurest ja pannakse puuridesse. Liikumise #MeToo naised on tugevad, ma tunnen neist osa – arvan, et nad võiksid kaasata ka kõiki neid teisi ohvreid ning tekitada niimoodi maailmas tõelise revolutsiooni.
Praegu on maailmas rasked ajad. Mis on teie soovitus noortele filmitegijatele ja kunstnikele, kes peavad 21. sajandil elama?
Ma arvan, et lootust on. Maailmas on nii palju andekaid noori filmitegijaid. Nad peavad lihtsalt aru saama, et see nende amet on suur privileeg ja et nad peaksid oma tööd kasutama eesmärgipäraselt, püüdma sellega maailma muuta. Kuna pärast seda, kui kõik trumpindused on läbi, jääb ikkagi alles maailm. Maailm, kus võiksid olla ka kunst ja muusika ja see, mille noored suudavad välja mõelda. Aga võtke oma tööd tõsiselt. Ja ma olen teie peale kade ka.
Mis on väärikalt elamise saladus?
See on lihtsam. (Naerab.)
Liv Ullmann (sünd 1938)
Valik filmirolle
«Persona» 1966
«Väljarändajad» 1971
«Asunikud» 1972
«Sosinad ja karjed» 1972
«Stseenid ühest abielust» 1973
«Näost näkku» 1976
«Sügissonaat» 1978
«Saraband» 2003
Filmid lavastajana:
«Sofie» 1992
«Kristiina Lauritsatütar» 1995
«Erakõnelused» 1996
«Truudusetu» 2000
«Preili Julie» 2014
Eesti keeles on temalt ja temast ilmunud kaks raamatut: «Muutumine» ja «Elujooned». PÖFFi programmis on filmi «Sügissonaat» erilinastus pühapäeval, 18. novembril, kell 16:30.