Kas õigus elule ja õigus järglastele on erinevad asjad?

Inga Gaile romaan «Klaas». Foto: Raamat

Läti Vabariigi suurel sünnipäeva-aastal on sealsest kirjandusest eesti keelde tõlgitud kaks lühiromaani – Nora Ikstena «Emapiim» (2015) ja Inga Gaile «Klaas» (2016) –, mis mõlemad valminud tellimustööna kirjastuse Dienas Grāmata 2013. aastal ellu kutsutud ajalooaineliste romaanide sarjas «Meie. Läti, XX sajand». Kuna Ikstena teosest olen Postimehes juba kirjutanud («Ema on lapse funktsioon?», 8.05.2018), tuleb seekord juttu üksnes Gaile romaanist.

Ehkki «Klaasi» kirjutamise algtõuge pärineb Läti kultuurkapitali sihtprogrammilt «Rahvusidentiteedi edendamine», pole see õigupoolest oma autorihoiakult eriti patriootlik. Eelkõige luuletaja ja näitekirjanikuna tuntud Inga Gailet (sündinud 1976) huvitab tema proosadebüüdis inimeseks olemine laiemalt – see igihaljas vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideaal, mille teostamiseks polnud 1930. aastate lõpu Läti Vabariik just ideaalne koht. Üks teose peategelasi nimetab Lätit «väikeseks veidraks riigiks, mis tahab paista puhas ja lumivalge nagu igiõitsev õunapuu, mis tahab kõik kõlbmatu ja mädase oma aia piiridest võimalikult kaugele maha matta» (lk 88).