Päevad, mis ajasid moshima

Läti metal-skeene suurim eksportartikkel – ansmbel Skyforger, kelle muusikast ning liikmetest on juttu Jānis Joņevsi autobiograafilises romaanis «Jelgava 94».

FOTO: Zane Bitere

Nostalgia on ilus asi. Tal pole suuremat tõeväärtust, küll aga kasutusväärtus. Rock Hotel ja Ivo Linna laulsid 1980. aastate keskel: «Olin noor, ei teadnud veel siis, aasta hea on kuuskümmend viis.» Aasta 1965 oli hea, sest siis sõitis rong Virtsuni, rohi oli kindlasti hoopis rohelisem ning, mis peaasi, kitarrimuusika kõlas paremini, ilmselt ka ausamini. «Ma olin noor ja ainuke viis, mis kõlas huulil siis, aastal kuuskümmend viis, oli biit.»

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Lätlane Jānis Joņevs ei tea ega pea 1965. aastast suurt midagi, tema sünnini jäi tollal veel 15 aastat. Joņevs idealiseerib hoopis aastat 1994. Ning laulu ja/või luuletuse asemel kirjutas ta sellel teemal romaani «Jelgava 94» (2013), mis on osutunud märatsevalt populaarseks: Lätis on sellest ilmunud juba seitse trükki, tehtud teatrilavastus ning töös on mängufilm, mis peaks esilinastuma tuleval suvel. 2014. aastal võitis «Jelgava 94» Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning on tänaseks tõlgitud vähemalt seitsmesse keelde, sh mullu ka eesti keelde. Ootamatul moel on sellest kujunenud üks läti nüüdisaegse kultuuri visiitkaarte.

Tagasi üles