Naabrist parem

Mārtiņš Zutis, «Ärajäänud avastus». Foto: Raamat

Meie pool kõneldakse, et üks asi olevat küll lätlastel parem kui eestlastel – nimelt naabrid. Sõbralikku aasimist ja omavahelist võrdlust-võistlust tuleb üleaedsetel ikka ette. Tunneme sisimas salarõõmu, kui «meil siin» on midagi rohkem ja paremini kui «neil seal». Tuleb aga kahetsusega tunnistada, et on üks ala, milles Eesti ei saa Lätile ligilähedalegi – see on naabri lasteraamatute tõlkimine ja väljaandmine.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on läti keelde tõlgitud eesti autorite teoseid tervelt 28, läti keelest eesti keelde… neli. «Nemad seal» annavad aastas välja kaks-kolm meie raamatut aastas. Tänavu ilmusid Leelo Tungla «Seltsimees laps», Andrus Kivirähki «Oskar ja asjad» ning Hilli Ranna «Lumivalge ja Süsimust».

Asi ei saa olla selles, et pole, mille hulgast valida. Bologna mullusel lasteraamatumessil jagatud kataloogist loeme, et igal aastal ilmub Lätis 300 lasteraamatut, millest kolmandik algupärandid. Lasteraamatute kirjastamisega tegeleb rohkem kui 15 kirjastust. Kataloog iseloomustab läti lastekirjandust kui segu «põhjamaisest vaoshoitusest ja julgustavast ning lootustandvast, samas iroonilisest vaatest iseendale ja ajastule». Kõlab huvipakkuvalt. Ollakse uhked läti illustraatorite üle, kes panustavad oma ande ja teadmised-oskused lasteraamatute maailma mitmekesistamisse ja piiride avardamisse.