«Kaardimaja» viimane hooaeg: rahunege, kurjus jääb meiega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Robin Wright Netflixi telesarjas «Kaardimaja».
Robin Wright Netflixi telesarjas «Kaardimaja». Foto: Kaader telesarjast

Skandaalides räsida saanud Netflixi kultussarja viimane hooaeg on stsenaristidel kõigele vaatamata korralikult välja kukkunud, vaidlen ma kriitikutele vastu. Et hinnata lahingu tugevust, peab arvestama, kes on vastane. «Kaardimajas» on see saatan ise.

Alustagem sellest, et ma pole kunagi olnud Kevin Spacey fänn. Jah, ta on mulle mõnes filmis meeldinud, aga tõtt-öelda tabas mind selginemine, kui tema eraelu puudutav rõlge info päevavalgele tuli. Kui oledki psühhopaat, asi sul on siis teda mängida?

«Kaardimaja» vaatasin Claire Underwoodi pärast. Robin Wrighti kehastatud külm ja võimuahne naine, kel pole pealtnäha ühtki omadust, mida «tõelisele naisele» omistatakse (soojus, hoolivus, perekesksus, eneseohverdus), tundus palju huvitavam kui stereotüüpselt ürgmehelik türann Francis Underwood. Pealegi on Robin Wright pagana hea näitleja, ehkki tal puudub (psühhopaatidele omane) kõiki allutav sarm. Ootasin minagi, et ta viimaks särada saaks.

Ning kolmanda lähtepunktina olen ise seriaali kirjutanud. Ma ei lennanud «Kaardimaja» kuuendale hooajale peale nagu enamik fänne ja kriitikuid, kes olid juba pähe võtnud, et ilma Spaceyta pole ka lugu, ega saanudki siis kuidagi iseenda langetatud palgist üle.

Kuidas lahendavad «Kaardimaja» showrunner’id probleemi, mis viiks enamiku stsenariste südamerabanduse äärele: kirjutada viimasel hetkel kogu hooaeg ümber, saada lahti peategelasest ja üritada otsad kokku tõmmata?

Antikangelasest saab kangelane

Hooaja avaosa on võimas – türann on surnud, aga ometi kogu aeg kohal. Tontlikud koputused, mida Claire kuuleb, osutuvad seinasse pesa teinud linnukeseks, kes ihkab vabadusse. Muidugi on Frank kohal ka vähem viirastuslikul moel. Kas ta tapeti? Kuhu edasi minna? Kuidas leida muutunud maailmas igale tegelasele uus koht?

Ootasin pinevalt, mida Claire linnukesega teeb. Tapab ta, nagu Frank tappis kunagi koera? «Ära tee seda. Muidu ei hakka nad sind iialgi armastama,» mõtlesin, kui ta lindu pihus hoidis. Sest kõige suurem probleem stsenaristide ees oli, kuidas teha ebasümpaatsest kõrvaltegelasest Claire Underwoodist sümpaatne peategelane, kellele publik soostuks kaasa elama. Me elame ju ikka veel seksistlikus maailmas, Spacey langus ei ole inimloomust muutnud. Psühhopaat Frank oli võluv, mehele antakse palju andeks. Aga kas selline naine saab andeks?

Düstoopia ja saatana laps

Ma ei ütleks, et üleöö leebemaks muutunud Claire häirib. Muutus on huvitav. Kogu aeg juurdled, kui palju peaksid teda uskuma. Et Claire’i tuuma näidata, on mängu toodud flashback’​id tema lapsepõlvest ja noorusest (USA stsenaristikaõpikutes soovitatakse veenvuse lisamiseks tegelaskujudele detailne elulugu mõelda, mis siis, et seda kirjutamisel otseselt vaja ei lähe). Mõnus vaatemäng on Claire’iga rivaalitsev frenemy Diane Lane’i kehastuses. Hiilgava rolli teeb Greg Kinnear, kes mõjub hooaja esimeses pooles hirmsamaltki kui Spacey. Tegevustik on ühiskonnakriitiline, tugevalt feministlik (selle puudumist poleks pärast Spacey't andestatud), kohati düstoopiline. Ainult naistest koosnev valitsuskabinet ja seitsmendat episoodi avav suur naiste kongress mõjusid heidutavalt. «Kaardimaja» feminismi varjus hiilib salalikult misogüünia – miks minus üldse kahtlus tekitati, et naiste võim võib päris õudne olla? Oligi see stsenaristide eesmärk? Ausalt öeldes tahan ma nüüd seitsmendat hooaega, sest ma ei saanud aru, mida Claire õieti tahab – hooaja nõrgim lüli on see selge vastuseta jäänud küsimus.

Terve kuues hooaeg on kõigele vaatamata väga põnev. Isegi kui sisuliinid ja loogika kohati lonkavad, on sellele võimalik läbi sõrmede vaadata ja sarja ikka nautida. Tugev stsenarist suudabki ühtlase pingevooga vajadusel loogikat petta – ega kirjutajail palju muud üle jäänud. Sarja põhimootorid on ka viimases hooajas kohal, võimumäng on ehk seebikalikum, st naiselikum. Kes harjunud «Kaardimaja» võtma kui meestekana, tunneb end ehk solvatuna. Suurim vihje tuleb hooaja keskel – «Rosemary’s Baby», mida Claire kodukinos vaatab. Naine, kes kannab saatana seemet. Feministid, mõelge sellele. Kes on tegelikult vaenlane?

«Kaardimaja», USA
Telesarja 6. hooaeg
Osades Robin Wright, Michael Kelly, Diane Lane, Greg Kinnear jt
Vaadatav Netflixis

Märksõnad

Tagasi üles