«Kaardimaja» vaatasin Claire Underwoodi pärast. Robin Wrighti kehastatud külm ja võimuahne naine, kel pole pealtnäha ühtki omadust, mida «tõelisele naisele» omistatakse (soojus, hoolivus, perekesksus, eneseohverdus), tundus palju huvitavam kui stereotüüpselt ürgmehelik türann Francis Underwood. Pealegi on Robin Wright pagana hea näitleja, ehkki tal puudub (psühhopaatidele omane) kõiki allutav sarm. Ootasin minagi, et ta viimaks särada saaks.
Ning kolmanda lähtepunktina olen ise seriaali kirjutanud. Ma ei lennanud «Kaardimaja» kuuendale hooajale peale nagu enamik fänne ja kriitikuid, kes olid juba pähe võtnud, et ilma Spaceyta pole ka lugu, ega saanudki siis kuidagi iseenda langetatud palgist üle.
Kuidas lahendavad «Kaardimaja» showrunner’id probleemi, mis viiks enamiku stsenariste südamerabanduse äärele: kirjutada viimasel hetkel kogu hooaeg ümber, saada lahti peategelasest ja üritada otsad kokku tõmmata?
Antikangelasest saab kangelane
Hooaja avaosa on võimas – türann on surnud, aga ometi kogu aeg kohal. Tontlikud koputused, mida Claire kuuleb, osutuvad seinasse pesa teinud linnukeseks, kes ihkab vabadusse. Muidugi on Frank kohal ka vähem viirastuslikul moel. Kas ta tapeti? Kuhu edasi minna? Kuidas leida muutunud maailmas igale tegelasele uus koht?
Ootasin pinevalt, mida Claire linnukesega teeb. Tapab ta, nagu Frank tappis kunagi koera? «Ära tee seda. Muidu ei hakka nad sind iialgi armastama,» mõtlesin, kui ta lindu pihus hoidis. Sest kõige suurem probleem stsenaristide ees oli, kuidas teha ebasümpaatsest kõrvaltegelasest Claire Underwoodist sümpaatne peategelane, kellele publik soostuks kaasa elama. Me elame ju ikka veel seksistlikus maailmas, Spacey langus ei ole inimloomust muutnud. Psühhopaat Frank oli võluv, mehele antakse palju andeks. Aga kas selline naine saab andeks?