Filmiarvustus «Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd»: Harry Potteri saaga küll, aga mitte lastele

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kaader filmist, esiplaanil Jude Law.
Kaader filmist, esiplaanil Jude Law. Foto: tootja

Miljonitele on «Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd» aasta oodatuim film, mida lihtsalt peab nägema kohe. Teised, keda ilmselt on samuti miljoneid, ei saa suurest ootusärevusest ja meediakärast üldse aru. Lihtsalt üks lasteraamatu järje-, õigemini eellugu, mida ikka tehakse, kui lugu müüb.

Film ei vea fänne alt. Kõike, mida ühelt legendaarse võlurpoisi Harry Potteri saaga filmilt oodata, seal ka on: jagub nii võimsaid filmitrikke, põnevaid imeelukaid, suuri tundeid kui ka ootamatuid süžeekäike. Tõsi küll, päris viimane stseen tekitas küsimuse, kas stsenaariumi loonud Potteri «ema», Briti kirjanik J.K. Rowling tõesti enam ei mäleta, mida ta kirjutas sarja seitsmendas osas «Harry Potter ja surmavägised». Aga eks ole Potteri viimased raamatud ka tõelised tellised ja kirjanikul võib endalgi järg käest minna.

Eks seda näeb järgmistes osades, kuidas Rowling end sellest segadusest välja keerutab. Aga arvata võib, et kui eelmine kord hävitati New York, seekord Pariis, siis enne lõpliku tõe selgumist tehakse maatasa Viin või Berliin, võib-olla ka osa Tšehhimaast. Otsesed vihjed pruunsärklastele ja Natsi-Saksamaale ei jäta selles kahtlust.

Tagasi üles