Inimhinge lobotoomia

Tartu Uue Teatri lavastus «Unusta/Unista». Foto: Gabriela Liivamägi

Hiljuti käis uudistest läbi teade, et üks Texases elav (noor)mees soovis enesele läbi internetihämaruse «soetada» noort naist, kelle peal seejärel «katsetada» elu võtmist, nekrofiiliat ja kannibalismi. Või miks heita pilk niivõrd kaugele, meenutagem, et suve lõpul võis lugeda Tallinna poisist, kes «tahtis teada, mis tunne on inimest tappa». Selle kõige peale tahaks ahastusega tsiteerida Andrei Hvostovi: «Kustkohast tulevad psühhopaadid ja miks on Jumal inimkonda selliste olenditega nuhelnud?»

Loodetavasti ei kahtle keegi (ega hakka kahtlema) ei praegu ega pärast Jim Ashilevi uue näidendi «Unusta/Unista» lavastuse nägemist, et inimese tapmine «lihtsalt seetõttu, et mind on nii loodud», on kuidagigi põhjendatav, argumenteeritav. Kuid ometi on eelmainitud mõttekäigu taga midagi ebamääraselt hingekriipivat. Normaalsus... Mida tähendab olla «normaalne»? Vastata normidele? Vastata standardile? Olla nagu teised? Olla samasugune? Ühetaoline? Kelle normid need on, kust need tulevad ja miks on need just sellised? Ja mis siis, kui inimest saaks modifitseerida, muuta?