Vaesus polegi rõve

«Poevargad», helge ja nukker korraga. FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Hirokazu Kore-eda filmi «Poevargad» vaadates tuleb meelde, et jaapanlastel on maailma tajumiseks kultuuriliselt välja arendatud märksa rafineeritum tähenduste arsenal kui lääne inimestel. Kui meie hindame toitu soolaseks, magusaks, kibedaks või mõruks, siis jaapanlastel on veel viies maitse, umami. Kui meie silmis on must lihtsalt must, siis jaapani keeles on vähemalt kaheksa musta varjundeid tähistavat sõna. Eriti meeldib mulle sõna yakenonokarasu: mustem veel kui must.

Nüüd venitan oma arusaamist jaapani kultuurist õigupoolest kaugemale sellest, kuhu sel õigust oleks ulatada, ja toon mängu mõiste mono no aware, mida võiks tõlkida väga kaudselt kui «kurbus olemasoleva pärast» või «maailma kaduvuse nukrus». Seda mõistet on seostatud Alain Resnais’ filmiga «Hiroshima, mu arm» (1959) ja Shohei Imamura filmiga «Must vihm» (1989). Kore-eda «Poevargad» tekitas minus samasuguse tunde: sulgpehme kindaga pigistab keegi õrnalt su südant.

Film räägib kuski Tokyo äärelinnas elavast eluheidikute «perekonnast». Elatutakse vähetasuvatest juhutöödest, vanaema (tänavu surnud Kirin Kiki viimane ja ääretult sümpaatne roll) pensionist ja kuna sellest kõigest jääb napiks, siis pealkirjas mainitud poevargustest. On näha, et neile on näppamine hästi läbiharjutatud rutiin: käemärgid, koostöö, oma tegevuse varjamine poepidaja ja teiste kundede eest.